Ma olen te kõikide elu
ja armastus olen ka.
Ära ütle et elu on valu
et teisiti olla ei saa.

Ma olen su säravad silmad
kurgupõhjani kumisev naer.
Aastaajad ja kaunimad ilmad:
Võta! - Siin on su aer!

***

Mis saab siis, kui kõik jäänd vakka,
kuid jätkub tiibadeta lend?
Sa teise silmadest kui peeglist
tundma oled saanud end.
Seal on mured, rõõmulaekad,
silmapiir ja ohutsoon.
Inimhinge veteväljal
mõistmine
on ovatsioon.

öö

Veel pole hommik
veel ööl on mustad silmad
ja silmalaugudel on kaarjas unetriip
Ta mähituna sinu sisse
hoiab
kaitseb

Ilmad
kord sulguvad ja avanevad siit

Öö pole pime
ta näeb su salasoppi
su hingetaskutes
ta teab kui purub rõõm

Nii sosistadki temasse
sa vaikselt ühe nime
öö teab ja täidab peekri
lootus
arm
ja lõõm

¤¤¤

Kui see väikene tüdruk
katkise taskuga kleidis
peaks kunagi mõtlema,
et taevas ei müristagi tema pärast,
et päike ei paista tema pärast,
et lilled ei õitse tema pärast,
et maa ei värisegi tema pärast,
siis tuleb veeuputus.

Seepärast kingin ma talle
need uued linased rõivad,
mille tikandid on valminud
vaaremade silme all
kus iga õmblus peidab endas
ühte puudutust nende eluloos.
Need on kohtumised vaarisadega
kus igal suudlusel on jutustada oma lugu
higist raskete, väsinud kämmalde all.

Saagu sellest talle pulmakleit
mille peent, sinist, põimitud vööd seob lahti poiss
kes otsis taga ennemuistsetest aegadest
kaduma läinud hingeosa.

Valge kass peseb silmi.
Kas tõesti sinised tantsukingad
ja jänese pildiga sokid!?
Kus on ots, kus algus?

Uut päeva pühitseb valgus
ja väikesest kulunud, katkise taskuga kleidist
pudeneb mu pihkudesse savist ja portselanist
kullatud äärtega kööginõude kilde.

Mul on kingitus talle
hiirelt ja rebaselt,
lõvilt ja kotkalt,
kassilt ja koeralt,
sealt ja eeslilt
ahvilt ja konnalt.

Toonekurg ootab tegusid.

****

Sitta,
kuidas ma armastan!

Igatsen
ootan
oh maa
ah taevas
oh mina
ah sina
aaaaaaaaa
nuuks
---
---
noh
enam ei armasta:D

Viimane suudlus

Mitte keegi ei saa
petta mu unistusi,
mis ilmuvad pimedatest öödest
ja hommikupäikese kokkupuudetest
mu hinge ja südamega,
mis eilsest saati juba läigib.
Puud ajavad pungi
vastu talve tahtmist.
Põrutan jalaga vastu maad
hoolimata kangest kaelast, sest
see on minu tahtmine.
Ja kui ma ei saa seda
mis on minu jaoks loodud,
mis on mulle hoitud,
pärandatud....
siis ei saa seda keegi.
Nii kange olen ma,
justkui koolnu,
kes ootab viimast suudlust,
et ärgata elule.

*

puhastab
põletab
mõtteisse poeb
sulgedes suli
naerune tuvi
...hommik on soe
loe
loe
loe

¤¤¤

Peost pihku veeretan kastanimune
hoomates käte soojust,
pruunides kerades küpsemas
roostevaba kangas.

Ja kui ta kord idaneb
ja kui ta on idanenud,
siis koon sellest seeliku
mille all armsam
mängib mulle kannelt.
:D

***

Puhu koldesse leek,
et tuba saaks sooja.
Kui kuivad on halud,
siis kergem
on süüdata tuld.
Taskus vettinud tikke
ei kanna tuletooja.
Ta leegib ja põletab kõike
mis kassikuld.

***

Tore Theodora, et tulid
tore Theodora mu huulil
nüüd punetab maasikapuna.
Moos koogil meid pettunult vaatas
ja tundis end reedetuna.

Theodora su siidpehmel kehal
mul palju, oh palju on teha.
Tiksub kell juba mitmendat tundi.
Sätid lilli, pühid laualt kõik purud,
kuid mina vaid tunnen üht sundi,
see surub ja surub ja surub.

Miks Theodora mu hinge sa riivad?
Ei suuda enam olla ma kaine.
Theodora, mu piimanaine.

***

Tuulel on tunglad peos
enam ei lase neist lahti
Kaks silma jäid kaldale
pidama merele vahti

Keerutab, lennutab iile
lustiga lainete rahul
haarates korraga miile
nii palju kui haardesse mahub

Kaks silma rannal on vahis
vaatamas majaka trepilt
Teda meelitab vallatu sahin
Las mõllab! Sest halba ei teki
-
Nüüd aeg juua teed tulikuuma
sai valvatud tungalde tee
Nad jõudsid jah jõudsidki tuuma
ja kaugemalegi veel

Püh. Simbale

Vaatan voodist kuidas su varbad liiguvad
sirutan käpa nende poole kuid tea
ma tean see pole hiir

Ära silu mind
hetkel pole ma sellest huvitatud
ja kui ma siit tõusen
loodan leida oma kausist piima
siis sa avad mulle ukse
ja ma lähen
Ma ei tea millal tagasi tulen
aga kui tulen
siis hoia oma süle mulle avatuna
hüppan sealt läbi
et sa saaksid mulle pai teha
Sa tahad ju seda

Nurr...ma lähen nüüd oma lemmik kohale
seal on hea end sirutada
allpool sinu patja
Ära tule mu vurrusid kõditama
mu küüned on teravad
ja ma ei mõtle
kui ma nad sulle kätte löön

Nurr..see päikeselaik voodis on nii soe...
...vaatan...su varbad liiguvad...

Korraks isegi mõtlen
et sul on imetlusväärne iseloom
armastada minu imetlusväärset iseloomu

Sa mõtled ma olen sinu kass
Ma ei mõtle midagi
ma olen

Kass


¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤
Ära seo


Ära seo mind säravate kuplitega
ega teesklusega nendest
Tahad tulla - tule
tahad minna - mine

Sa oled vaba
Sama vaba kui minagi

Ära seo mind asjadesse
Seo mind endasse

------------

Ma annan sulle oma julguse ja au
Ma annan sulle oma hingamise
Südame laul paneb liikuma taevased tiivad

Ma annan sulle oma hiilguse ja väe
Sul on minu silmad Kameeleon
Ära karda!

Maailm on värviline oma turvarüüs

¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤

Mu Pühakoda asub Sinus
Tule ma puudutan Sind Armastuse valguses
Pühitsen Sind
Iga kord kui Sa tuled süttib küünal
mis annab Valgust ja Soojust just Sinule
Sa oled Eriline

Armasta
Armasta mind nii
et Sa Hingad minus
ja mina Sinus

Õrn, aeglane keeris
paneb liikuma iga hingetõmbe
ja iga jalajälg talvisel lumel
on kasvukohaks minule
kes ma olengi
Sinu jalajälg
talvisel lumel
porisel liival
karmidel kividel
pehmel murul

Su toa põrandal

Ma olen Sina

Mu Pühakoda asub Sinus
ja Sa ei ole kunagi eksinud
Su kodu on seal
kus oled Sina

Minus


&&&&&&&&&
Mu emotsioonid on nagu väikesed vallatud lapsed kes peitust mängivad - kui ma neid kohe üles ei leia, siis hüüavad:" Ma olen siin! Kardina taga!"
*

Lahke varas
Tänane päev tuli ja varastas minult ära tahtmise tööd teha, kuid unustas maha oma muretuse, just nagu muu seas, et kui tahad, siis võta. - Ma võtsin:)

***

Helendab, helendab hõbedaselt
kusagil päikeselaigus rüü
soomuseline ja raudne,
kuid taevas on pilvitu
ja võõraid vägesid
ei paista silmapiiril.
On rahu aeg -
raudrüü seljast võtmise aeg,
et kuulda millest kõneleb süda.

Raudrüü langemiseni jäänud
kolm sekundit - mõõk on mõõk
kaks sekundit - lill on lill
üks sekund - süda on süda...

ja siis...

sina oled sina
istumas kraavipervel
lepatriinu sõrmeotsas
näitamas suunda
kus kasvavad
kõige ilusamad
karikakrad.


*************



Kõnelus

Mu naaber täna poodi läks
vist jälle kommi tooma
ja kui ta tuli tagasi -
see ajas lihtsalt jooma.

Kes teda tee peal kõnetas?
Mis oli jutu sisu?
Nii raske oli arvata
see võttis söögiisu.

Nüüd täna jälle nälgin ma
sest põhja kõrbes söök
Oh helde aeg ma ei märganud
nii palju oli tööd.

Ükskord uudishimust siis
järgnesin tal poodi
kodutee peal märkasin
keegi räägib armsat moodi.

Me korraks seisatasime
ja laususime "Tere!
Tänan! Hästi läheb mul
ja hästi läheb perel!"

Kõht alati nüüd täis on mul
ei põhja kõrbe söök.
Näen naaber kõnnib tänaval,
kuid mul on oma töö.

Meelespea lõhn

Olen jahimehe tütar
ja tean nii mõndagi metsast,
lindudest, loomadest,
jahikirest ja vabadusihast.
Tundnud metshaldja
puudutust õrna
kantud lilledest pihal.

Näinud hirve hirmunud silmi
ja urgu kus kellegi ase.
Anuvalt palunud isa:
Ta on armas!
Kui võid, ära lase!

Ja isa ei lasknud
lapse silme all kedagi.

Kaks kannikest rinnataskus
me läksime edasi.

Nüüd kevade saabudes tunnen
kuis värvides väreleb õhk
ja armsa metshaldja abil

mmmm nii hea
on meelespea lõhn.

Merelõhn

Olen kaluri tütar
tean nii mõndagi merest -
kuulnud jutte mis vesteldi
kõledas kaluri kuuris.
Tuulest parkunud nägusid näinud
ja visadust veres.
Oodates kala täis paate ja isa
seal kivisel muulil.

Võrgulinadel hullanud,
ampsanud värskeimat kala,
loksunud merel
jalad helklevaid soomuseid täis.
Mereõhk olla võib parem
kui mis tahes pala.
Meri on tasane,
meri on ennast täis.

***

Nii vähe on oma,
nii palju on kedagi teist.
Võiks saada rohkemaks,
palju rohkemaks neist.
Mitte küll linnuks
kes aina taeva all lendaks
ega ka roomaja olla
pole mu soov.
Juba täna ma tahaksin
jääda vaid endaks.
Oh kuidas küll saaksin
või oskaksin olla nii loov?

Sa oma käega

Paha oli päev.
Tead ju küll,
kui tuju vahel vastik
ja päike sindrinahk
tuld pillub silmadesse nii,
et vaadatagi valus.
Ma püüdsin käia,
kuid ei saanud.
Tundus nagu koperdanuks
iseenesel ma jalus.

Korraks kukkusin,
kui jalg jäi jala ette.
Püsti tõusta veel
ei püüdnud proovida.
Oma soove pelgasin
ja kartsin soovida.

Siis...

kostus muusika
või mulle nii see näis.
Ma olin istuli
ja kuulatama jäin.

Kes laulab seda laulu?
Kus kohalt tuleb viis?

Ei hoolinud
neist küsimustest siis
vaid lasin helil
ennast läbida.
Ma naersin rõõmust,
naersin häbita.

Kas oli uni see? - Mind heli kandis süles!

Nii põrandalt
mind tõstetigi üles.

Päike sindrinahk
nii armsalt paistis silma.
Öö muutus hellaks,
hoolivaks.

Kas taipad?

Sa oma käega
paitasid maailma.

24.02.10

Mina usun sinusse
kes sa oled tõusnud
maha maetud
tõusnud
maha maetud
ikka ja alati tõusnud
valgele lumele,
igiroheliste mändide,
kuuskede tippu
vaatama, kulgema
üle silmapiiri
läbi maade,
rahvaste,
rukkililled silmadeks
teel iseenese poole
mu Eestimaa!

Kummaline

Sa võõras oled kummaline pisut,
päris hästi sinust aru ma ei saa.
Mu mõttelõnga tihti sassi kisud
ja nii pean kõike otsast algama.

Sa just kui kummitus mu kahe kõrva vahel
kes mängib malet armastades sohki.
Kumb kumba võidab polegi ehk vahet,
aeg ajalt sinuga ju vahetame kohti.

Mis siis et kummaline oled võõras pisut
ja päris hästi sinust aru ma ei saa.
Mõnikord mind rõõbastele kisud,
näitad kuidas otsast alata.

Sobime nii kummalisel moel,
üksteisest midagi jääb kummitama meelde.
On kummaline et sa üldse loed
ja arusaamata ta tõlgid oma keelde.

Räägi mulle armas

Räägi mulle armas seda juttu
kuis su pihku ilmus lumivalge roos.
Ma tean ju küll, kui tähed läevad tuttu,
unelete valges udus koos.

Sellel lillel pole lõhna ega nime
pole okkaid ega lehti lihavaid.
Kas sa tead, kui üles ärkasime,
su käsi puudutas mu kiharaid?

Taas laskub udu üle unepehme voodi,
kolm tilka verd - saab valge süütus imeks.
Saab lõhna, värvi, kõik mis ohvriks toodi,
okkad roosile ja Armastuse nimeks.

Räägi mulle armas seda juttu
kuis su pihku ilmus okastega roos
millele me lõhna, värvi, nime
valges udus andsime kord koos

Muinasjutulise talve päris jutt

Lapsepõlve mängumaa ulatab käe
läbi muinajutulise talve.
Kas tuled minuga mängima?
Kas tuled?
Olen sind näinud väikene tüdruk kelgumäel.
Mäletan sind lõbusate silmadega karupükstes poiss.
Hullame lumes,
kõnnime lahti lükatud teel.

Lapsepõlve mängumaalt
ulatab õnnelik lapsekäsi
tassikese aurava teega
ja me sõrmed puutuvad kokku.
Nii sarnased,
nii tuttavad.

Ma tunnen sind!
Tunnen su ära kelgu järgi
millele on kraabitud minu nimi.
Imestan, et see on ikka veel alles!

Me oleme taas ühel kelgul
ja mäng on meie pärisosa.


*no comments

Ma kompasin kuud

Pilved on madalal
käed neist sirutan läbi.

Kas kuuled
ma kompasin kuud!
Tal maa all on juured
kui puul.

Ah!

Taevas
ja
Vägi

***

Pisarad ja naer
pääsenud on valla

seisan ilma äärel
ja ma tahan -
kukkuda sealt alla.

End lasta tuultel kanda
Loojal emmata.
ja ma tahan mõelda -

Ma suudan lennata!

;)

**

Miks ma lasin, miks ma lasin
ussil ennast närida?
Ei ta tahtnud, ei ta mõistnud
miskit minult pärida.

Aina näris, vaevas hinge,
liibus maialt ihu ligi,
keerles, väänles, tegi ringe -
toitsin teda ometigi.

Oma hinge hädakisas
kutsusin siis timuka
see kiirustas ja samme lisas,
litsus laiaks limuka.

MA EI TAHA ENAM AHVI, MA SAAN VENNA

1.


Olen üksik laps. Meie peres on peale minu veel ema, isa, vanavanaema. Mul on vahest ikka väga igav. Kodust kaugemale mängima ei lubata minna ja ega ma nii väga ei kipugi, sest mul on teiste lastega samuti igav. Oma asjadega nad mul mängida ei luba, aga minu asju tahavad küll ja kui ma ei luba siis kutsuvad kitsipunniks. Aga mina ei luba just sellepärast, et nemad ei luba. Ainult vahel lubavad, siis kui nad näevad, et mul midagi head on. Kommi näiteks või küpsiseid. Siis nad kohe ise küsivad, kas ma tahaks nende jalgrattaga sõita või keksu mängida? Ja kui ma seda teen siis ütlevad, et andku ma neile ka kommi. Kuidas ma siis ei anna? Ma saan aru küll, et sellepärast lubatigi mulle oma jalgratast.

2.

Vahest kui mul ikka päris igav on siis mõtlen, et oleks mul ahv. Selline hästi vallatu ja armas. Ükskord ma ütlesin emale, et ostame ahvi, aga ema ütles, et ahv teeks niipalju pahandust ja kellelgi poleks aega temaga jantida. Kuidas ta aru ei saa, et mina ju jandiks? Isa ütles ka, et siis oleks nagu Ralfiga, (meie koer) algul tahetakse ja siis kui suur on, ei viitsi enam keegi temaga tegeleda. Suure koeraga ei peagi enam tegelema, ta tegeleb meiega ise kui tahab, ainult süüa peab andma.
Naabrionu on meremees, kui ta teinekord minuga jälle juttu peaks tegema, siis ma küsin, kas nad ahve ka toovad? Võibolla ta saaks mulle ühe tuua?

3.

Meie kõrvalmajas elavad Jane ja Marge. Nad on minust natukene vanemad. Mul ei meeldi nendega mängida, sest nad kogu aeg sosistavad omavahel ja itsitavad. Mind kutsuvad nad mängima siis, kui tahavad arsti, poodi või kooli mängida. Siis mina pean olema patsient, kellele nad süsti teha saavad või ostja kellele nad oma puuroikaid ja raudrohtu müüvad, või siis õpilane, kelle päeviku nad kordamööda märkusi täis kirjutavad. Mul pole ju nii üldse huvitav. Siis kui ütlen, et nüüd olen mina müüja või arst, ütlevad nemad, et nad ei viitsigi enam mängida ja lähevad külavahele jalutama. Mina ei tohtivat tulla, sest olevat veel väike. Ütlen et ma ei tahagi, lähen tuppa, otsin üles vana süstla, ikka kohe päris süstla, mille ma ükskord ema sahtlist leidsin ja süstin oma padjad vett täis. Nad on mängult minu patsiendid ja neisse on hea pehme torgata.

4.

Vanavanaema on mul juba päris vana. Tal on oma tuba, kuhu ma eriti ei kipu, sest seal toas on selline imelik lõhn. Ema ütleb, et see on rohu lõhn, vanaema on juba vana ja peab ennast igasuguste rohtudega määrima ja tilku võtma. Mõnikord kui ema ja isa ära on, siis lähen vanavanaema tuppa. Me kutsume teda mammaks. Ega me suurt ei räägi, ta istub voodi äärepeal ja loeb. Ta tahab mulle ka kõva häälega lugeda ja kui ma kuulata viitsin, siis sätin ennast tema voodisse ja kuulan. Ainult ma ei saa aru miks ta koguaeg ühte ja sama raamatut loeb? Ise ta ütleb, et see on juudi raamat ja seda peab lugema. Ma juba tunnen mõndasid neid konksudega imelikke tähti. Kui mamma suu ära väsib, siis ta tahab, et ma talle kastruliga suhkruvett tooksin. Vuh, see on nii magus, aga mamma ütleb, et see rahustab. Mina küll aru ei saa, mismoodi ta rahustab, sest mamma istub ikka voodi äärepeal ja loeb samamoodi kui enne.

5.

Täna mul tuli laulu tuju, laulan oma sõnadega, mis parasjagu tulevad. Tahaksin endale klaverit, aga ema ütleb et see on kallis, sellepärast pean laua peal sõrmedega liigutusi tegema, nagu klaverimängijad. Ma olen näinud, et neil on mingi raamat ees, seal pidid noodid olema. Mul noote ei ole, aga ma arvan, et aabits võib ka olla. Sätin ta niimoodi ilusasti lahtiselt seisma lillevaasi najale ja kujutan ette, et mul on päris klaver ja et ma oskan päriselt mängida. Ema koorib parajasti pliidi juures kartuleid, seepärast ma natuke piilun ka, et kas ta ikka näeb kuidas laps mängib. Võibolla hakkab tal siis minust kahju ja nad ikkagi ostavad mulle klaveri.

6.

Meie perel ei ole autot, kui tahame Torivanaema juurde sõita, siis peame bussiga minema. Ükskord läks mul süda pahaks ja hakkasin oksendama, õnneks sai ema ruttu kilekoti suu juurde panna. Mulle ei meeldi enam bussiga sõita, ma ei taha seda tabletti ka keele alla, pärast tükk aega vastik maitse suus.
Mõtlesin, et teen ise endale auto, leeniga toolidest. Kaks tooli panin ette, kaks taha ja tekid peale. Igavesti vägev tuli. Tõin kõik nukud oma autosse ja hakkasin mängult roolima. Igale poole sõitsin kuhu tahtsin. Siis kui roolimisest tüdinesin istusin taha oma nukkude juurde ja kujutasin ette, et olen taksos.
Pärast kui enam ei viitsinud, läksin ruttu voodisse ja tegin et magan, sest nii vastik oleks neid tekke, nukke ja kompse koristada.

7.

Kükitan silla all ja koju ei julge minna. Pidi see vastik naabripoiss kodus olema? Igakord kui ta kodus on, vahib ta aknast välja ja näitab nägusid. Ma ei õelnud ühtegi sõna, võtsin maast soppa ja viskasin ta akna pihta.

Las nad otsivad mind, võibolla hakkab neil minust nii kahju ja siis kui üles leiavad ei saagi ma vitsa. Ehk on neil hea meel, et nende laps ikka elus ja terve on?
Vihma sajab, tahaks koju enda sooja voodisse. Natuke ootan veel.

8.

Ema on paksuks läinud. No kuidas saab nii paksuks minna? Isa ainult naerab ja ütleb, et ema sööb palju. Täna käisin terve päeva emal järel ja vaatasin, kas ta siis sööb kogu aeg?
Ei söönud ju! Mina enam emaga poodi kaasa ei lähe, sest äkki kõik vaatavad, et minu emal on nii imelikult punnis kõht. Jane ja Marge emadel ja teiste emadel küll ei ole.
Isa tuli koju ja tõi saiakesi. Ma sõin kõik saiad üksi ära, igaks juhuks, et emal isu ei tekiks. Nüüd kõht valutab.


9.


Meil on palju jäneseid, igasugust värvi ja neile tuleb igapäev värsket heina viia. Võtsin korvi, läksin põlluäärde heina kitkuma, aga mulle tundus, et seal polnud head, pikka heina. Otsustasin vaadata eemale, kus külalapsed rahvastepalli mängisid. Ise ma küll palliga pihta ei tahaks saada, aga vaadata oli nii huvitav, ei märganudki millal päike looja hakkas minema.
Läksin ruttu põlluäärde tagasi, kitkusin korvi heina täis ja jooksin koju.
Kodus ütles isa mulle, et ma olen üks igavene naaskel. Ei tea kuidas ma naaskel olen? Naaskel on ju see asi millega ma tammetõrudesse auke tegin, kui loomaaeda tahtsin teha.
Naasklil on terav ots, aga minu pea on ju ümmargune. Ma ei taha naaskel olla.

10.

Täna on kõik kodus. Emal ja isal on imelikud näod peas. Isa võttis mind oma sülle istuma ja siis... ja siis ta ütles, et ma saan venna. Mina saan omale venna, päris venna! Sellepärast olevatki ema nii paks, et venna pidi praegu ema kõhus olema. Vaeseke, tal on seal ju nii pime, aga ehk ei ole asi nii hull ja nabaaugust paistab natuke valgust.
Kindlasti paistab, kuidas ta muidu seal olla saaks?

11.

Nüüd mõtlen iga päev oma venna peale. Mõtlen sellest, kuidas me kooli ja arsti ja poodi mängiksime. Ma lubaksin tal olla ostja ja õpilane ja patsient. Süsti ma talle vist ei teeks, selle torkaks ta mängukaru pepusse.

12.

Oeh,...tule juba minu venna, ma nii ootan sind!

***

Tänan sind su olemise eest,
et usu andsid suurde Nimetusse,
olgugi, et kaugel Linnutee.
Iga tulek vaibub vaikselt minekusse
ja igas minekus on tulemise algust.
Oli teadmatus, nüüd on see valgus.
Ei andnud kumbki nimetule nime
ei püüdnudki -
see olnuks kaotamine.

Kuula tasa!

Kuula tasa!

Kuis heliseks kristall ses karges öös
ja tähistaeva all - siin külma sinkjad vardad
maale kudumas on särav valget vaipa.

Ennem veel,
kui märgatagi taipad,
eilsed jäljed haihtund pori pinnalt.

Talve õhetavaid põski paitab kinnas
ja pihlamarjakobarate palgeilt
kostub lumeliblikate naerukaja.

Neid aina sajab
uude aastasse kui astud
kel ootel soe on käsi.

Sa naeratamast vastu
ei ole eales väsind,
sest kõige säravaim on täht
su enda sees.

Ta hiilgab valgust
pimeduses hallis.

Kuula tasa!

Kuis krudisevad värsked jäljed teel.
Nad juba tulles sosistavad:

Kallis!

Isadepäevaks;)

Kaleidoskoobi killud pihus,
väike tüdruk nutta tihub.
Kadunuks jäi rõõm
ta mängumaal.

Värvilises valgusvihus
unistuste õrnas ihus,
pisaratest tekkis
vikerkaar.

Väikses hinges suur on valu,
hüüab tüdruk: Isa, palun,
aita kokku panna
killud need!

Isa kuulis laps kuis palus.
Tuli, võttis ära valu,
pühkis lapse
pisaratest tee.

Vaatab tüdruk vastu päikest,
killud rõõmustavad väikest.
Paitab isa hellalt
tütre pead:

Olgu mure suur või väike,
kui sind ähvardamas äike,
abi palumas kui oled -
tulen - tea!
---
Küünal valgust tuppa pillub
sädelevad klaasikillud
kaleidoskoobis vanas
armsad need.
Mälestustest tuba triiki
proovin kilde mosaiiki
vastu päikest keerutada veel

Ärkava päeva juveel

Alles ma ärkasin.
Oota!
Kohv pole veel valmis.
Juuksed on sassis,
silmadki unised veel.
Paar sirutust kehale sirget
kui kookose palmid.
Kuuled kuis pliidi peal vesi
kahinal keeb?

Tungib kohvilõhn tuppa
ergutab keha ja meeli.
Ühe tassikse sulle,
teise - endale teen.
Küünitan naerusui
laua peal oleva meeni.
Tänane hommik
on ärkava päeva juveel.

Kui ongi lootus:)

Kui ongi lootus
lollidele
lohutuseks mõeldud
ei tagane ma siiski -
loodan vaid.
Palju sõnu
pole keegi
kunagi mul õelnud,
ise kompan
pimesi
ma öeldu tagamaid.

Las mõtlevad,
et kreisi,
kaeb teiste siseilma
ent kohtudes,
et hoiab pilgu maas,
sest seistes vastakuti,
nähes silmast silma
ta näost võin lugeda,
et tema,
loodab ka.

Kui ongi lootus
lollidele
lohutuseks mõeldud,
pool ilma
sebib ringi
lootval moel
Noh, loodaks siis,
et kartul põllul
oleks varsti võetud
ja talvel
olema saaks
tuba sama soe.

Lasen välja oma valu

Lasen välja oma valu
heidan laia ilma pääle
tuultelendu kurva hääle
üle kõrge puude salu.

Ilm siis võtab lohutada
naerutada nutuvõru
muuta maise mure tõru
õhukergeks hajutada.

Kibedusekeel kaob siit
hääl seab puhtad paelad valla
hõbekeeled taeva alla
helisema kuldset viit.

Lasen välja oma valu
hingan laia ilma pääle
ilm mul annab lauluhääle
hõiskamiseks üle salu.

http://www.youtube.com/watch?v=RWRY5wNJuDM

On ajal siiski nõnda palju aega

Su olemisi aeg
on võtnud kaeda,
alles kostus aiast:
Püüa pimesikk!
On ajal siiski
nõnda palju aega,
et ootajaile tunduks - igavik.

Kuid vahel aeg
saab ootamatult tiivad,
mõõdub kiirelt
nagu lennul lind.
On rajad siin ja seal,
kuid kuhu nad kõik viivad?
Üks mulle loodud,
teine ootab sind.

Siiski mõnikord
taas ajal jälle aega,
seab kõrvu käima
ühtsed hinge teed,
kui kuningvärvidega sügis
võõpab aeda
ja tuule saatel
sositavad veed:

Aeg tõesti võtab
selleks palju aega,
et õpetada käima
oma teel.

*

Vabasta
vabasta
vabasta end,
et ei klammerduks tiivad
mõte on kerge
vaid emmates end -
seitse inglit
sind lendama viivad.

Igikestev kohin

Siit rannast algaski me suvine ballaad,
kui meri pritsis laineid üle muuli.
Küsisid, kas oskan või kas saan
leida endaski ma merd ja püüda tuuli.

Sel hetkel tundus saavutuste tipuks
hoida selga vastu sooja pärituult.
Sul hoides käest, ma olin tuulelipuks
puutudes su meresoolast suud.

Läbi meelte kohiseva vere
teokarbid laulsid imelist ballaadi
sinu leidsin sealt ja linnupere
jalge alla killukese maadki.

Rannast lahkudes jäi maha tuulenutt.
Meri valuliselt hüüatas: ei tohi
te unustada kaunist lõputult,
jääb saatma teid mu igikestev kohin.

Tule

Tule vaikuses
tuules
tule laulus mu suul.
Kaja kaikudes
huulel
kui varjutab kuu.

Tule rõõmus
ja rahus
merekohina sees
risttahuka tahus
ja pisaravees.

Koidikukumas
pargialleel
sa tule mu ingel
ja tantsime veel.

Tantsime merel
järvel
ja jõel
tantsime seni
kuniks kuumad on söed.

Sinul on tiivad
ja minul on käed
südame rütmide
lennukal väel

tule mu ingel
kuniks sind näen.

***

Kõik eelnev on nõmedus
vaikiv nõmedus
mis sõnadeks saanud.
Kõik järgnev samuti.
On küll taevas
on maa,
kuid püüa kuis tahad -
kätte ei saa.
On tundeid jahtunuid
ja särisevaid veel
Phäh, mis mõte sel
kui ise oled teel
ja aega tunda pole mahti.
Kuskil lõukoer kõike passib
valvab seda prahti
mida armastuseks pead,
millest unistad ja nead.
Kes sellest hoolib
mida tunned, tead?
Kuid seekord elu tugevam on minust,
seekord veel ta ei sõltu ainult sinust.
Trügin läbi ohakatest tee
nurmenelkideni jõuan
teada see.
Seepärast suudan
seepärast elangi ma veel
ja süngus kaob
mu süda taob
nüüd teise südamega koos.

Lõpp on kui muinasloos
kus elatakse elu pikka,
kuid ajalugu vaikib
vaikib
vaikib.

**

Mingil hetkel taibates jäi valu
laviinidena küsimused suul.
Mõistes ühte - rohkemat ei palu,
kui on vastuseid - las needki puhub tuul.

Üks pilt on selleks korraks jälle teises seinas
poolikuna, valmis tööde seas
oma täiuslikust tasa taga leinab -
kas andes vastuseid saab raamituks - kes teab?

Vaiki vaid!

Vaiki vaid! Su sõnu ma ei vaja.
Neid niigi täis on kogu ilmaruum.
Ma tulla võin, kui mind sa väga vajad,
ilmun päiksena mis kõrvetav ja kuum.

Su silmist näen, üht sinilindu püüad.
Miks kutsud teda minu nimega?
Miks vaatad taevasse, kui teda aina hüüad?
Ma olen siin! - Su enda imena!

Kuid mu arm see alles udusulis.
Hoia õrnalt, et ei kukuks käest.
Kord, kui sinilinnus lahvatamas tuli,
siis tea see tulla sai su armastuse väest.

Vampiiri armastus:)

Ta kõnnib keskööl
avab aknaluugid
öös kostub igivana võigas naer.

Nahkhiirte lend
on varjutamas kuugi,
nii põhjatu see armastuse kaev.

Igatsusest haige
süda ohvrit aimab.

Sa magad rahulikult
ootamata halba
kui aken järsult lahti paugatab
koer trepil enam valvata ei malda,
paar korda kiunub
tasa haugatab.

Ta tuleb hääletult
sa oled tema armasam.
See öö ta jaoks
ei ole läinud lörri
isukalt lööb hambad sinu kõrri.

Mis mesimagus suudlus
läbi punavere.

Ei öelnud tulleski ta sulle tere
ning kadus öhe.
Viivuks on sul kõhe,
siis lõpeb kõik.

Veel kostub öös
vampiiri võigas hõik
justkui kõue kärgiks.

Su kaelal hambajäljed
armastuse märgiks.

Ma mängin sinule

Ma mängin sinule
vaikne kuulaja saalis.
Iga heli las puudutab
uinunud südamekeelt.
Narrist kunstnik sa
peene pintsliga maali
üle käidud ja käimata
radade luitunud teed.

Ma mängin sinule
vaikne vaataja saalis.
Kurbus silmades takerdub
lummatult helidevõrku.
Tule kunstnik
ja hoogsalt siis maali
rõõmsamaks nukraid
ja vaprateks kaaslasteks nõrku.

Mina mängin ent sina
saad valida endale viisi
kus tõusud ja mõõnad
mida sa ihkad eks näis.
Ehk meistrina kokku
nad ükskord sobitad siiski.
Nüüd mine! Sul helisid piisavalt
taskud peaks olema täis.

http://www.youtube.com/watch?v=C6Gfy2P4V70&feature=related

Aeg ümber pöörata sai liivakell

Aeg ümber pöörata
on saanud liivakell
ja juua jäätisekokteili
alles eile jooksid küngastel
ja olid laps
kuid täna peenikene preili
Käekotis lõputunnistus ja puudritoos
terrassil istud
jalg keerdus üle teise
Just sinu jaoks on täna õnneloos
mis kingib ellu põnevamaid reise.
On maailm lahti, avardund su ees
sa oled vaba otsustamaks minna
kuhu soovid, valid tee
veel tõmban su parfüümi kerget ninna
Kodu uks jäi paokil, tunne hell
Jah nüüd ma luban
nüüd võid tõesti minna
Ümber pööratud sai liivakell
jäi maha lapsepõlv
ja tee viib kuskil sinna... .

***

Purunenud unistusi
kokku keegi ei lapi
killud võivad saada
tolmuks tähe peal.
Ma vahel hüüan
nähes kilde purunemas: Appi,
on tolmu juba liiga palju
kogunenud seal!

Võtaks lapi, pühiks puhtaks
kuid see oleks tulutu.
Tee mis tahad
aru vähe
kõrgustesse ei ulatu.

Õnn ei tunne kellanumbreid

Palusid, et jääksin
sinu jasmiinilõhnalistesse hommikutesse
öeldes, et õnn ei tunne kellanumbreid.
Ma ei kuulanud su sõnu
vaid istutasin ise
endale akna alla kaks jasmiini.
Nüüd igal hommikul
jasmiinide õitsemise aegu
tõmban ninna mälestuste lõhnu
mõeldes, et võib olla tõepoolest
õnn ei tunne kellanumbreid
mina aga õnnenumbreid küll.

Me kompisime..

Me kompisime teineteise piire
valupunkte, nägemise taju.
Aeg seisatas, meil polnud enam kiiret
kaheks jagunenud piir see üha hajus.

Me voolisime teineteise hinge
keha kurvidega ühtseks tunded said.
Sa olid liin ja mina kõrgepinge
nii valgustades endi sisemaid.

*/*

Lähen uuele ringile
vaikus pitsitab hinge
ootajail suu venind pikaks.

Mis saama nüüd hakkab?
Mis tuleb nüüd?

Midagi tuleb ikka.

Ainult keegi seda ei näe
näo ette tõstan käe
pihku itsitan peenikest naeru.

See mis on kirjas
saab valega pooleks
kõik muu jätan
saatuse hooleks.

Loeb see
mis sünnib

praegu

mida käega ei katsu
et jagada matsu.

Sa mille poole ka püüdleks
tõsine
tõrges

su hääl jääb ikka
hüüdjaks
hääleks kõrbes.

***

Sulgkaalus sõnad
ja lihtsamast lihtsam
see viis

Mis oli kord
mis on
mis tuleb siis

On pimedust
on valgust
pärlikeed

lõpu algust
pikad asfaldteed

tonte
kummitusi
ingleid säravaid

põrgupõhja
ja taevaväravaid

päikseprille
roosasid ja musti

nukrust hinges
pidupäevalusti

Jah see
on see
mu elutee

:)

Kastemärjas heinas paljajalu
kõnnib nina nöpsis pisikene neid
Jõeääres püüdmas hõbedasi kalu
meevärvijuukseline kalamehest peig.

Lendab liblikaid kesk suvist aasa
linnukene lõõrib taevalael
Peotäie õitsvaid jaanililli kaasa
korjab neid, maad särasilmil kaeb.

Peig asjalik on püüdnud priske särje
saab särgedest üks maitsev kalasupp
Vaarisa lõikab tarust suure kärje
pead noogutamas kuldne kullerkupp.

Elektripirn

Elektripirn, elektripirn
tuppa valgust imendus
elektripirn, elekrtipirn
käis pauk ja jälle pimedus.
Nüüd ma tõttan ruttu poodi
joostes, mitte käies
elektripirne kokku ostan
suure sületäie.
Olen õnnelik, et tarkus
saabus otse lambist
pirne vahetades lahti
olen saanud krambist.

Sõnaratsu

Nõõ las käia
sõnaratsu
liigutada
ennast katsu
läbi maa
ja läbi vere
läbi suure
ajamere
Aja tähti
tantsu lööma
liigseid sõnu
ära sööma
Korja kokku
vajalikke
tänapäeva
ajalikke
Pane riimil
päitsmed pähe
kaduma et see
ei läheks
Pühi kannalt
tähetolmu
ära kustuta
kõik olnu

Ptruu, sa seisa
sõnaratsu
peatada nüüd
ennast katsu
Hambad ammu
verel aetud
asjalikkus
maha maetud

Ah
nõõ las käia
sedasi
kappa aga
edasi.

Läbi su silmade

Tulin ja vaatasin
läbi su silmade
maailma, valgust ja valu,
kui korraga mõistsin
hellust ja õrnust
ning armastust
hoopiski palud.

Läbi su silmade
vaatsin üht tüdrukut
võililli punumas pärjaks
nägin sa hoolisid
lõpmata palju
ja minu silmad
said märjaks.

http://www.youtube.com/watch?v=4RE1EJqhybk&feature=related

***

Täna teen kõike omamoodi:
laristan raha, lähen poodi.
Näoga näitan kümmet grimassi,
sülitan lakke, silitan kassi.

Kes panna mulle seda võib pahaks?
Armastusegi vahetan rahaks.
Kisun otseks veel käimata teed,
kirun ja vannun: No kurat mis veel?

Tänane päev pole ime jaoks loodud,
täna võin olla pime ja poodud.
Kuuvalguses laskuda alasti transsi,
see ongi mu töö, nüüd andke avanssi.

Ühelpool mets ja teiselpool meri
ma pole ingel, mu soontes keeb veri.

***

Kui loojangu puna on punaseks värvinud mere,
üht imet sa ootad, ta tulemata ei jää.
Hirm kergitab kaabut, arm arglikult sosistab:Tere!
Mõtted on vaiki, kui südames ületad mäe.

Ime nii sündis kui beebi, ta habras ja roosa,
süda äiutas kaasa ja tuulelgi puudus siis rutt.

Habrast õnne sa hoiad - sõbraks said taeva ja maaga.
Hing teadis ju niigi, et ükskord saab õnneks su nutt.

Kollane liblikas

Aeg võttis arstipauna ja tuli haavu ravima.
Tõmbas kotist välja sooja lõunatuule,
suvise lillelõhna ja lasi liblikad lendu.
Haavad paranesid kiiresti.
Selleks, et ka armid nähtamatuks muutuksid
oli vaja vaid liblikapüüdjat kes otsiks üles
ühe kadunud kollase liblika
ja asetaks selle nabale valssi keerutama.

Aeg ja armid,
aeg ja kollane liblikas.
-----
Pole arme
on vaid miljon liblikat,
üks kollane nende seas
ja liblikapüüdja -
endine haavatu
tantsimas valssi.

Pärandus

Ma sündides ei näinud kalliskive
ega hõbelusikatki hoitud suus.
Ehk loodeti, et korda saadan ime,
kui tagumiku alla pandi luud.

Siin on su pärandus ja kaasavara,
õpi lendama sa sellega me laps.
Mis siis, et veidi kulunud ja vana,
sinu kandmiseks tal olemas on jaks.

Mida esiisad mõtlesid ei tea?
Ehk soovisid mul kaasa lennuks tuult?
Ma loodan, et nad siiski olid head
ja varre tegid sitkest männipuust

Heia, heia!

Vanas rasvas praadida
oh laske.
Uut pole jõudnud koguda
ma veel.
Kas kuskil keegi laulis
kaske, kaske?
Mis siis, et rasvavaba -
leemeke las keeb.
Kui saabub juunipäike
heia, heia!
Näh, jälle rannas kõhuli
ma maas.
Kui keeraks ennast selili,
siis leiaks,
et langetada kaalu
vaja taas.
Kui saaksin kätte selle
luige rannas
ta päevitaksin tumepunaseks.
Kui kuumalt hõõguvadki jala
roosad kannad
söön maasikaid ja suu saab
hoobilt seks.
:)

Sireliheki haldjas

Minu sireliheki haldjal
on erklillad säärikud,
minikleit valge,
suu marjadest määritud.
Stringide välkudes
tantsib kankaani,
möödujaid nähes
kummardub maani,
aeg ajalt edvistab:
Hei sina põnn!
Tule ja leia mind,
olen su õnn!

Karjaste laul

Las nemad laulavad
nad tulevad mägede päält
pasunad suul ja paunad vööl
neil võimas on hääl.

Las nemad räägivad
all orus, kus rohetab rohi,
sest mina ju kuulen
ja keegi ei ütle:"Ei tohi!"

Ümisen rahutul viisil
mägede poegade laulu.
Taas püüan sosinaid tuulest:
"Meie tee läheb merede kaudu."

Tunnistan

Tunnistan su rõõmsat naerulaginat
kui tõttad, päike pulbitsemas õues.

Veel kuulen tasast vihmasabinat
sa justkui maalilt astuks, värvigamma põues.

Ma keeran ennast näoga päeva poole -
päev on seal kus usaldasin melu.

Kirre - kagu, põhja- lõunanooled
märgistavad mõtisklust ja elu.

Öös peitub...

Öös peitub võbelust harrast ja sooja,
kahel varjul mu seinal on midagi teoks
Saab armastus hetkega maailma loojaks,
kingib elu nii kallist oma eostavast peost.

Tunnete tulv mängib selgrool kitarri,
õrnalt puutudes ükshaaval hingede keelt.
keha armastab meeletult kesköist virvarri
ja süda on rahul, sest õige on tee.

On vaid armastus

See oli kord… võiks alustada lugu,
kaks silmapaari leidsid teineteist.
Üks oli mees ja teine õrna sugu,
leek imeline süttis südameist.

Oli valu, igatsust ja ootust,
maailm tundus valgem, parem paik.
Aegamisi unustati sootuks,
et nende suudlustel on varastatud maik.

Kuid elul komme näidata on suunda
ta ei hooli, kui meil silmad vees.
Hinge palveidki ei võta tihti kuulda
ning valusasti lahku kisub teed.

Selles loos ei saa me iial teada
kas neid saatnuks õnn või õnnetus?
Kuid oma südameis me kindlaks võime jääda,
ei ole pattu - on vaid ARMASTUS.