Miks ma lasin, miks ma lasin
ussil ennast närida?
Ei ta tahtnud, ei ta mõistnud
miskit minult pärida.
Aina näris, vaevas hinge,
liibus maialt ihu ligi,
keerles, väänles, tegi ringe -
toitsin teda ometigi.
Oma hinge hädakisas
kutsusin siis timuka
see kiirustas ja samme lisas,
litsus laiaks limuka.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment