Püh. Simbale

Vaatan voodist kuidas su varbad liiguvad
sirutan käpa nende poole kuid tea
ma tean see pole hiir

Ära silu mind
hetkel pole ma sellest huvitatud
ja kui ma siit tõusen
loodan leida oma kausist piima
siis sa avad mulle ukse
ja ma lähen
Ma ei tea millal tagasi tulen
aga kui tulen
siis hoia oma süle mulle avatuna
hüppan sealt läbi
et sa saaksid mulle pai teha
Sa tahad ju seda

Nurr...ma lähen nüüd oma lemmik kohale
seal on hea end sirutada
allpool sinu patja
Ära tule mu vurrusid kõditama
mu küüned on teravad
ja ma ei mõtle
kui ma nad sulle kätte löön

Nurr..see päikeselaik voodis on nii soe...
...vaatan...su varbad liiguvad...

Korraks isegi mõtlen
et sul on imetlusväärne iseloom
armastada minu imetlusväärset iseloomu

Sa mõtled ma olen sinu kass
Ma ei mõtle midagi
ma olen

Kass


¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤
Ära seo


Ära seo mind säravate kuplitega
ega teesklusega nendest
Tahad tulla - tule
tahad minna - mine

Sa oled vaba
Sama vaba kui minagi

Ära seo mind asjadesse
Seo mind endasse

------------

Ma annan sulle oma julguse ja au
Ma annan sulle oma hingamise
Südame laul paneb liikuma taevased tiivad

Ma annan sulle oma hiilguse ja väe
Sul on minu silmad Kameeleon
Ära karda!

Maailm on värviline oma turvarüüs

¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤

Mu Pühakoda asub Sinus
Tule ma puudutan Sind Armastuse valguses
Pühitsen Sind
Iga kord kui Sa tuled süttib küünal
mis annab Valgust ja Soojust just Sinule
Sa oled Eriline

Armasta
Armasta mind nii
et Sa Hingad minus
ja mina Sinus

Õrn, aeglane keeris
paneb liikuma iga hingetõmbe
ja iga jalajälg talvisel lumel
on kasvukohaks minule
kes ma olengi
Sinu jalajälg
talvisel lumel
porisel liival
karmidel kividel
pehmel murul

Su toa põrandal

Ma olen Sina

Mu Pühakoda asub Sinus
ja Sa ei ole kunagi eksinud
Su kodu on seal
kus oled Sina

Minus


&&&&&&&&&
Mu emotsioonid on nagu väikesed vallatud lapsed kes peitust mängivad - kui ma neid kohe üles ei leia, siis hüüavad:" Ma olen siin! Kardina taga!"
*

Lahke varas
Tänane päev tuli ja varastas minult ära tahtmise tööd teha, kuid unustas maha oma muretuse, just nagu muu seas, et kui tahad, siis võta. - Ma võtsin:)

***

Helendab, helendab hõbedaselt
kusagil päikeselaigus rüü
soomuseline ja raudne,
kuid taevas on pilvitu
ja võõraid vägesid
ei paista silmapiiril.
On rahu aeg -
raudrüü seljast võtmise aeg,
et kuulda millest kõneleb süda.

Raudrüü langemiseni jäänud
kolm sekundit - mõõk on mõõk
kaks sekundit - lill on lill
üks sekund - süda on süda...

ja siis...

sina oled sina
istumas kraavipervel
lepatriinu sõrmeotsas
näitamas suunda
kus kasvavad
kõige ilusamad
karikakrad.


*************



Kõnelus

Mu naaber täna poodi läks
vist jälle kommi tooma
ja kui ta tuli tagasi -
see ajas lihtsalt jooma.

Kes teda tee peal kõnetas?
Mis oli jutu sisu?
Nii raske oli arvata
see võttis söögiisu.

Nüüd täna jälle nälgin ma
sest põhja kõrbes söök
Oh helde aeg ma ei märganud
nii palju oli tööd.

Ükskord uudishimust siis
järgnesin tal poodi
kodutee peal märkasin
keegi räägib armsat moodi.

Me korraks seisatasime
ja laususime "Tere!
Tänan! Hästi läheb mul
ja hästi läheb perel!"

Kõht alati nüüd täis on mul
ei põhja kõrbe söök.
Näen naaber kõnnib tänaval,
kuid mul on oma töö.

Meelespea lõhn

Olen jahimehe tütar
ja tean nii mõndagi metsast,
lindudest, loomadest,
jahikirest ja vabadusihast.
Tundnud metshaldja
puudutust õrna
kantud lilledest pihal.

Näinud hirve hirmunud silmi
ja urgu kus kellegi ase.
Anuvalt palunud isa:
Ta on armas!
Kui võid, ära lase!

Ja isa ei lasknud
lapse silme all kedagi.

Kaks kannikest rinnataskus
me läksime edasi.

Nüüd kevade saabudes tunnen
kuis värvides väreleb õhk
ja armsa metshaldja abil

mmmm nii hea
on meelespea lõhn.

Merelõhn

Olen kaluri tütar
tean nii mõndagi merest -
kuulnud jutte mis vesteldi
kõledas kaluri kuuris.
Tuulest parkunud nägusid näinud
ja visadust veres.
Oodates kala täis paate ja isa
seal kivisel muulil.

Võrgulinadel hullanud,
ampsanud värskeimat kala,
loksunud merel
jalad helklevaid soomuseid täis.
Mereõhk olla võib parem
kui mis tahes pala.
Meri on tasane,
meri on ennast täis.

***

Nii vähe on oma,
nii palju on kedagi teist.
Võiks saada rohkemaks,
palju rohkemaks neist.
Mitte küll linnuks
kes aina taeva all lendaks
ega ka roomaja olla
pole mu soov.
Juba täna ma tahaksin
jääda vaid endaks.
Oh kuidas küll saaksin
või oskaksin olla nii loov?

Sa oma käega

Paha oli päev.
Tead ju küll,
kui tuju vahel vastik
ja päike sindrinahk
tuld pillub silmadesse nii,
et vaadatagi valus.
Ma püüdsin käia,
kuid ei saanud.
Tundus nagu koperdanuks
iseenesel ma jalus.

Korraks kukkusin,
kui jalg jäi jala ette.
Püsti tõusta veel
ei püüdnud proovida.
Oma soove pelgasin
ja kartsin soovida.

Siis...

kostus muusika
või mulle nii see näis.
Ma olin istuli
ja kuulatama jäin.

Kes laulab seda laulu?
Kus kohalt tuleb viis?

Ei hoolinud
neist küsimustest siis
vaid lasin helil
ennast läbida.
Ma naersin rõõmust,
naersin häbita.

Kas oli uni see? - Mind heli kandis süles!

Nii põrandalt
mind tõstetigi üles.

Päike sindrinahk
nii armsalt paistis silma.
Öö muutus hellaks,
hoolivaks.

Kas taipad?

Sa oma käega
paitasid maailma.

24.02.10

Mina usun sinusse
kes sa oled tõusnud
maha maetud
tõusnud
maha maetud
ikka ja alati tõusnud
valgele lumele,
igiroheliste mändide,
kuuskede tippu
vaatama, kulgema
üle silmapiiri
läbi maade,
rahvaste,
rukkililled silmadeks
teel iseenese poole
mu Eestimaa!

Kummaline

Sa võõras oled kummaline pisut,
päris hästi sinust aru ma ei saa.
Mu mõttelõnga tihti sassi kisud
ja nii pean kõike otsast algama.

Sa just kui kummitus mu kahe kõrva vahel
kes mängib malet armastades sohki.
Kumb kumba võidab polegi ehk vahet,
aeg ajalt sinuga ju vahetame kohti.

Mis siis et kummaline oled võõras pisut
ja päris hästi sinust aru ma ei saa.
Mõnikord mind rõõbastele kisud,
näitad kuidas otsast alata.

Sobime nii kummalisel moel,
üksteisest midagi jääb kummitama meelde.
On kummaline et sa üldse loed
ja arusaamata ta tõlgid oma keelde.

Räägi mulle armas

Räägi mulle armas seda juttu
kuis su pihku ilmus lumivalge roos.
Ma tean ju küll, kui tähed läevad tuttu,
unelete valges udus koos.

Sellel lillel pole lõhna ega nime
pole okkaid ega lehti lihavaid.
Kas sa tead, kui üles ärkasime,
su käsi puudutas mu kiharaid?

Taas laskub udu üle unepehme voodi,
kolm tilka verd - saab valge süütus imeks.
Saab lõhna, värvi, kõik mis ohvriks toodi,
okkad roosile ja Armastuse nimeks.

Räägi mulle armas seda juttu
kuis su pihku ilmus okastega roos
millele me lõhna, värvi, nime
valges udus andsime kord koos

Muinasjutulise talve päris jutt

Lapsepõlve mängumaa ulatab käe
läbi muinajutulise talve.
Kas tuled minuga mängima?
Kas tuled?
Olen sind näinud väikene tüdruk kelgumäel.
Mäletan sind lõbusate silmadega karupükstes poiss.
Hullame lumes,
kõnnime lahti lükatud teel.

Lapsepõlve mängumaalt
ulatab õnnelik lapsekäsi
tassikese aurava teega
ja me sõrmed puutuvad kokku.
Nii sarnased,
nii tuttavad.

Ma tunnen sind!
Tunnen su ära kelgu järgi
millele on kraabitud minu nimi.
Imestan, et see on ikka veel alles!

Me oleme taas ühel kelgul
ja mäng on meie pärisosa.


*no comments