Saturday, August 15, 2009

Ma kompasin kuud

Pilved on madalal
käed neist sirutan läbi.

Kas kuuled
ma kompasin kuud!
Tal maa all on juured
kui puul.

Ah!

Taevas
ja
Vägi

***

Pisarad ja naer
pääsenud on valla

seisan ilma äärel
ja ma tahan -
kukkuda sealt alla.

End lasta tuultel kanda
Loojal emmata.
ja ma tahan mõelda -

Ma suudan lennata!

;)

**

Miks ma lasin, miks ma lasin
ussil ennast närida?
Ei ta tahtnud, ei ta mõistnud
miskit minult pärida.

Aina näris, vaevas hinge,
liibus maialt ihu ligi,
keerles, väänles, tegi ringe -
toitsin teda ometigi.

Oma hinge hädakisas
kutsusin siis timuka
see kiirustas ja samme lisas,
litsus laiaks limuka.

Thursday, July 23, 2009

MA EI TAHA ENAM AHVI, MA SAAN VENNA

1.


Olen üksik laps. Meie peres on peale minu veel ema, isa, vanavanaema. Mul on vahest ikka väga igav. Kodust kaugemale mängima ei lubata minna ja ega ma nii väga ei kipugi, sest mul on teiste lastega samuti igav. Oma asjadega nad mul mängida ei luba, aga minu asju tahavad küll ja kui ma ei luba siis kutsuvad kitsipunniks. Aga mina ei luba just sellepärast, et nemad ei luba. Ainult vahel lubavad, siis kui nad näevad, et mul midagi head on. Kommi näiteks või küpsiseid. Siis nad kohe ise küsivad, kas ma tahaks nende jalgrattaga sõita või keksu mängida? Ja kui ma seda teen siis ütlevad, et andku ma neile ka kommi. Kuidas ma siis ei anna? Ma saan aru küll, et sellepärast lubatigi mulle oma jalgratast.

2.

Vahest kui mul ikka päris igav on siis mõtlen, et oleks mul ahv. Selline hästi vallatu ja armas. Ükskord ma ütlesin emale, et ostame ahvi, aga ema ütles, et ahv teeks niipalju pahandust ja kellelgi poleks aega temaga jantida. Kuidas ta aru ei saa, et mina ju jandiks? Isa ütles ka, et siis oleks nagu Ralfiga, (meie koer) algul tahetakse ja siis kui suur on, ei viitsi enam keegi temaga tegeleda. Suure koeraga ei peagi enam tegelema, ta tegeleb meiega ise kui tahab, ainult süüa peab andma.
Naabrionu on meremees, kui ta teinekord minuga jälle juttu peaks tegema, siis ma küsin, kas nad ahve ka toovad? Võibolla ta saaks mulle ühe tuua?

3.

Meie kõrvalmajas elavad Jane ja Marge. Nad on minust natukene vanemad. Mul ei meeldi nendega mängida, sest nad kogu aeg sosistavad omavahel ja itsitavad. Mind kutsuvad nad mängima siis, kui tahavad arsti, poodi või kooli mängida. Siis mina pean olema patsient, kellele nad süsti teha saavad või ostja kellele nad oma puuroikaid ja raudrohtu müüvad, või siis õpilane, kelle päeviku nad kordamööda märkusi täis kirjutavad. Mul pole ju nii üldse huvitav. Siis kui ütlen, et nüüd olen mina müüja või arst, ütlevad nemad, et nad ei viitsigi enam mängida ja lähevad külavahele jalutama. Mina ei tohtivat tulla, sest olevat veel väike. Ütlen et ma ei tahagi, lähen tuppa, otsin üles vana süstla, ikka kohe päris süstla, mille ma ükskord ema sahtlist leidsin ja süstin oma padjad vett täis. Nad on mängult minu patsiendid ja neisse on hea pehme torgata.

4.

Vanavanaema on mul juba päris vana. Tal on oma tuba, kuhu ma eriti ei kipu, sest seal toas on selline imelik lõhn. Ema ütleb, et see on rohu lõhn, vanaema on juba vana ja peab ennast igasuguste rohtudega määrima ja tilku võtma. Mõnikord kui ema ja isa ära on, siis lähen vanavanaema tuppa. Me kutsume teda mammaks. Ega me suurt ei räägi, ta istub voodi äärepeal ja loeb. Ta tahab mulle ka kõva häälega lugeda ja kui ma kuulata viitsin, siis sätin ennast tema voodisse ja kuulan. Ainult ma ei saa aru miks ta koguaeg ühte ja sama raamatut loeb? Ise ta ütleb, et see on juudi raamat ja seda peab lugema. Ma juba tunnen mõndasid neid konksudega imelikke tähti. Kui mamma suu ära väsib, siis ta tahab, et ma talle kastruliga suhkruvett tooksin. Vuh, see on nii magus, aga mamma ütleb, et see rahustab. Mina küll aru ei saa, mismoodi ta rahustab, sest mamma istub ikka voodi äärepeal ja loeb samamoodi kui enne.

5.

Täna mul tuli laulu tuju, laulan oma sõnadega, mis parasjagu tulevad. Tahaksin endale klaverit, aga ema ütleb et see on kallis, sellepärast pean laua peal sõrmedega liigutusi tegema, nagu klaverimängijad. Ma olen näinud, et neil on mingi raamat ees, seal pidid noodid olema. Mul noote ei ole, aga ma arvan, et aabits võib ka olla. Sätin ta niimoodi ilusasti lahtiselt seisma lillevaasi najale ja kujutan ette, et mul on päris klaver ja et ma oskan päriselt mängida. Ema koorib parajasti pliidi juures kartuleid, seepärast ma natuke piilun ka, et kas ta ikka näeb kuidas laps mängib. Võibolla hakkab tal siis minust kahju ja nad ikkagi ostavad mulle klaveri.

6.

Meie perel ei ole autot, kui tahame Torivanaema juurde sõita, siis peame bussiga minema. Ükskord läks mul süda pahaks ja hakkasin oksendama, õnneks sai ema ruttu kilekoti suu juurde panna. Mulle ei meeldi enam bussiga sõita, ma ei taha seda tabletti ka keele alla, pärast tükk aega vastik maitse suus.
Mõtlesin, et teen ise endale auto, leeniga toolidest. Kaks tooli panin ette, kaks taha ja tekid peale. Igavesti vägev tuli. Tõin kõik nukud oma autosse ja hakkasin mängult roolima. Igale poole sõitsin kuhu tahtsin. Siis kui roolimisest tüdinesin istusin taha oma nukkude juurde ja kujutasin ette, et olen taksos.
Pärast kui enam ei viitsinud, läksin ruttu voodisse ja tegin et magan, sest nii vastik oleks neid tekke, nukke ja kompse koristada.

7.

Kükitan silla all ja koju ei julge minna. Pidi see vastik naabripoiss kodus olema? Igakord kui ta kodus on, vahib ta aknast välja ja näitab nägusid. Ma ei õelnud ühtegi sõna, võtsin maast soppa ja viskasin ta akna pihta.

Las nad otsivad mind, võibolla hakkab neil minust nii kahju ja siis kui üles leiavad ei saagi ma vitsa. Ehk on neil hea meel, et nende laps ikka elus ja terve on?
Vihma sajab, tahaks koju enda sooja voodisse. Natuke ootan veel.

8.

Ema on paksuks läinud. No kuidas saab nii paksuks minna? Isa ainult naerab ja ütleb, et ema sööb palju. Täna käisin terve päeva emal järel ja vaatasin, kas ta siis sööb kogu aeg?
Ei söönud ju! Mina enam emaga poodi kaasa ei lähe, sest äkki kõik vaatavad, et minu emal on nii imelikult punnis kõht. Jane ja Marge emadel ja teiste emadel küll ei ole.
Isa tuli koju ja tõi saiakesi. Ma sõin kõik saiad üksi ära, igaks juhuks, et emal isu ei tekiks. Nüüd kõht valutab.


9.


Meil on palju jäneseid, igasugust värvi ja neile tuleb igapäev värsket heina viia. Võtsin korvi, läksin põlluäärde heina kitkuma, aga mulle tundus, et seal polnud head, pikka heina. Otsustasin vaadata eemale, kus külalapsed rahvastepalli mängisid. Ise ma küll palliga pihta ei tahaks saada, aga vaadata oli nii huvitav, ei märganudki millal päike looja hakkas minema.
Läksin ruttu põlluäärde tagasi, kitkusin korvi heina täis ja jooksin koju.
Kodus ütles isa mulle, et ma olen üks igavene naaskel. Ei tea kuidas ma naaskel olen? Naaskel on ju see asi millega ma tammetõrudesse auke tegin, kui loomaaeda tahtsin teha.
Naasklil on terav ots, aga minu pea on ju ümmargune. Ma ei taha naaskel olla.

10.

Täna on kõik kodus. Emal ja isal on imelikud näod peas. Isa võttis mind oma sülle istuma ja siis... ja siis ta ütles, et ma saan venna. Mina saan omale venna, päris venna! Sellepärast olevatki ema nii paks, et venna pidi praegu ema kõhus olema. Vaeseke, tal on seal ju nii pime, aga ehk ei ole asi nii hull ja nabaaugust paistab natuke valgust.
Kindlasti paistab, kuidas ta muidu seal olla saaks?

11.

Nüüd mõtlen iga päev oma venna peale. Mõtlen sellest, kuidas me kooli ja arsti ja poodi mängiksime. Ma lubaksin tal olla ostja ja õpilane ja patsient. Süsti ma talle vist ei teeks, selle torkaks ta mängukaru pepusse.

12.

Oeh,...tule juba minu venna, ma nii ootan sind!

Friday, March 13, 2009

***

Tänan sind su olemise eest,
et usu andsid suurde Nimetusse,
olgugi, et kaugel Linnutee.
Iga tulek vaibub vaikselt minekusse
ja igas minekus on tulemise algust.
Oli teadmatus, nüüd on see valgus.
Ei andnud kumbki nimetule nime
ei püüdnudki -
see olnuks kaotamine.