Friday, March 19, 2010

***

Helendab, helendab hõbedaselt
kusagil päikeselaigus rüü
soomuseline ja raudne,
kuid taevas on pilvitu
ja võõraid vägesid
ei paista silmapiiril.
On rahu aeg -
raudrüü seljast võtmise aeg,
et kuulda millest kõneleb süda.

Raudrüü langemiseni jäänud
kolm sekundit - mõõk on mõõk
kaks sekundit - lill on lill
üks sekund - süda on süda...

ja siis...

sina oled sina
istumas kraavipervel
lepatriinu sõrmeotsas
näitamas suunda
kus kasvavad
kõige ilusamad
karikakrad.


*************



Kõnelus

Mu naaber täna poodi läks
vist jälle kommi tooma
ja kui ta tuli tagasi -
see ajas lihtsalt jooma.

Kes teda tee peal kõnetas?
Mis oli jutu sisu?
Nii raske oli arvata
see võttis söögiisu.

Nüüd täna jälle nälgin ma
sest põhja kõrbes söök
Oh helde aeg ma ei märganud
nii palju oli tööd.

Ükskord uudishimust siis
järgnesin tal poodi
kodutee peal märkasin
keegi räägib armsat moodi.

Me korraks seisatasime
ja laususime "Tere!
Tänan! Hästi läheb mul
ja hästi läheb perel!"

Kõht alati nüüd täis on mul
ei põhja kõrbe söök.
Näen naaber kõnnib tänaval,
kuid mul on oma töö.

Tuesday, March 16, 2010

Meelespea lõhn

Olen jahimehe tütar
ja tean nii mõndagi metsast,
lindudest, loomadest,
jahikirest ja vabadusihast.
Tundnud metshaldja
puudutust õrna
kantud lilledest pihal.

Näinud hirve hirmunud silmi
ja urgu kus kellegi ase.
Anuvalt palunud isa:
Ta on armas!
Kui võid, ära lase!

Ja isa ei lasknud
lapse silme all kedagi.

Kaks kannikest rinnataskus
me läksime edasi.

Nüüd kevade saabudes tunnen
kuis värvides väreleb õhk
ja armsa metshaldja abil

mmmm nii hea
on meelespea lõhn.

Merelõhn

Olen kaluri tütar
tean nii mõndagi merest -
kuulnud jutte mis vesteldi
kõledas kaluri kuuris.
Tuulest parkunud nägusid näinud
ja visadust veres.
Oodates kala täis paate ja isa
seal kivisel muulil.

Võrgulinadel hullanud,
ampsanud värskeimat kala,
loksunud merel
jalad helklevaid soomuseid täis.
Mereõhk olla võib parem
kui mis tahes pala.
Meri on tasane,
meri on ennast täis.

***

Nii vähe on oma,
nii palju on kedagi teist.
Võiks saada rohkemaks,
palju rohkemaks neist.
Mitte küll linnuks
kes aina taeva all lendaks
ega ka roomaja olla
pole mu soov.
Juba täna ma tahaksin
jääda vaid endaks.
Oh kuidas küll saaksin
või oskaksin olla nii loov?

Saturday, March 6, 2010

Sa oma käega

Paha oli päev.
Tead ju küll,
kui tuju vahel vastik
ja päike sindrinahk
tuld pillub silmadesse nii,
et vaadatagi valus.
Ma püüdsin käia,
kuid ei saanud.
Tundus nagu koperdanuks
iseenesel ma jalus.

Korraks kukkusin,
kui jalg jäi jala ette.
Püsti tõusta veel
ei püüdnud proovida.
Oma soove pelgasin
ja kartsin soovida.

Siis...

kostus muusika
või mulle nii see näis.
Ma olin istuli
ja kuulatama jäin.

Kes laulab seda laulu?
Kus kohalt tuleb viis?

Ei hoolinud
neist küsimustest siis
vaid lasin helil
ennast läbida.
Ma naersin rõõmust,
naersin häbita.

Kas oli uni see? - Mind heli kandis süles!

Nii põrandalt
mind tõstetigi üles.

Päike sindrinahk
nii armsalt paistis silma.
Öö muutus hellaks,
hoolivaks.

Kas taipad?

Sa oma käega
paitasid maailma.