***

Kui loojangu puna on punaseks värvinud mere,
üht imet sa ootad, ta tulemata ei jää.
Hirm kergitab kaabut, arm arglikult sosistab:Tere!
Mõtted on vaiki, kui südames ületad mäe.

Ime nii sündis kui beebi, ta habras ja roosa,
süda äiutas kaasa ja tuulelgi puudus siis rutt.

Habrast õnne sa hoiad - sõbraks said taeva ja maaga.
Hing teadis ju niigi, et ükskord saab õnneks su nutt.

Kollane liblikas

Aeg võttis arstipauna ja tuli haavu ravima.
Tõmbas kotist välja sooja lõunatuule,
suvise lillelõhna ja lasi liblikad lendu.
Haavad paranesid kiiresti.
Selleks, et ka armid nähtamatuks muutuksid
oli vaja vaid liblikapüüdjat kes otsiks üles
ühe kadunud kollase liblika
ja asetaks selle nabale valssi keerutama.

Aeg ja armid,
aeg ja kollane liblikas.
-----
Pole arme
on vaid miljon liblikat,
üks kollane nende seas
ja liblikapüüdja -
endine haavatu
tantsimas valssi.

Pärandus

Ma sündides ei näinud kalliskive
ega hõbelusikatki hoitud suus.
Ehk loodeti, et korda saadan ime,
kui tagumiku alla pandi luud.

Siin on su pärandus ja kaasavara,
õpi lendama sa sellega me laps.
Mis siis, et veidi kulunud ja vana,
sinu kandmiseks tal olemas on jaks.

Mida esiisad mõtlesid ei tea?
Ehk soovisid mul kaasa lennuks tuult?
Ma loodan, et nad siiski olid head
ja varre tegid sitkest männipuust

Heia, heia!

Vanas rasvas praadida
oh laske.
Uut pole jõudnud koguda
ma veel.
Kas kuskil keegi laulis
kaske, kaske?
Mis siis, et rasvavaba -
leemeke las keeb.
Kui saabub juunipäike
heia, heia!
Näh, jälle rannas kõhuli
ma maas.
Kui keeraks ennast selili,
siis leiaks,
et langetada kaalu
vaja taas.
Kui saaksin kätte selle
luige rannas
ta päevitaksin tumepunaseks.
Kui kuumalt hõõguvadki jala
roosad kannad
söön maasikaid ja suu saab
hoobilt seks.
:)

Sireliheki haldjas

Minu sireliheki haldjal
on erklillad säärikud,
minikleit valge,
suu marjadest määritud.
Stringide välkudes
tantsib kankaani,
möödujaid nähes
kummardub maani,
aeg ajalt edvistab:
Hei sina põnn!
Tule ja leia mind,
olen su õnn!

Karjaste laul

Las nemad laulavad
nad tulevad mägede päält
pasunad suul ja paunad vööl
neil võimas on hääl.

Las nemad räägivad
all orus, kus rohetab rohi,
sest mina ju kuulen
ja keegi ei ütle:"Ei tohi!"

Ümisen rahutul viisil
mägede poegade laulu.
Taas püüan sosinaid tuulest:
"Meie tee läheb merede kaudu."

Tunnistan

Tunnistan su rõõmsat naerulaginat
kui tõttad, päike pulbitsemas õues.

Veel kuulen tasast vihmasabinat
sa justkui maalilt astuks, värvigamma põues.

Ma keeran ennast näoga päeva poole -
päev on seal kus usaldasin melu.

Kirre - kagu, põhja- lõunanooled
märgistavad mõtisklust ja elu.

Öös peitub...

Öös peitub võbelust harrast ja sooja,
kahel varjul mu seinal on midagi teoks
Saab armastus hetkega maailma loojaks,
kingib elu nii kallist oma eostavast peost.

Tunnete tulv mängib selgrool kitarri,
õrnalt puutudes ükshaaval hingede keelt.
keha armastab meeletult kesköist virvarri
ja süda on rahul, sest õige on tee.

On vaid armastus

See oli kord… võiks alustada lugu,
kaks silmapaari leidsid teineteist.
Üks oli mees ja teine õrna sugu,
leek imeline süttis südameist.

Oli valu, igatsust ja ootust,
maailm tundus valgem, parem paik.
Aegamisi unustati sootuks,
et nende suudlustel on varastatud maik.

Kuid elul komme näidata on suunda
ta ei hooli, kui meil silmad vees.
Hinge palveidki ei võta tihti kuulda
ning valusasti lahku kisub teed.

Selles loos ei saa me iial teada
kas neid saatnuks õnn või õnnetus?
Kuid oma südameis me kindlaks võime jääda,
ei ole pattu - on vaid ARMASTUS.