Tuesday, July 8, 2008

***

Kõik eelnev on nõmedus
vaikiv nõmedus
mis sõnadeks saanud.
Kõik järgnev samuti.
On küll taevas
on maa,
kuid püüa kuis tahad -
kätte ei saa.
On tundeid jahtunuid
ja särisevaid veel
Phäh, mis mõte sel
kui ise oled teel
ja aega tunda pole mahti.
Kuskil lõukoer kõike passib
valvab seda prahti
mida armastuseks pead,
millest unistad ja nead.
Kes sellest hoolib
mida tunned, tead?
Kuid seekord elu tugevam on minust,
seekord veel ta ei sõltu ainult sinust.
Trügin läbi ohakatest tee
nurmenelkideni jõuan
teada see.
Seepärast suudan
seepärast elangi ma veel
ja süngus kaob
mu süda taob
nüüd teise südamega koos.

Lõpp on kui muinasloos
kus elatakse elu pikka,
kuid ajalugu vaikib
vaikib
vaikib.

No comments: