Kuula tasa!
Kuis heliseks kristall ses karges öös
ja tähistaeva all - siin külma sinkjad vardad
maale kudumas on särav valget vaipa.
Ennem veel,
kui märgatagi taipad,
eilsed jäljed haihtund pori pinnalt.
Talve õhetavaid põski paitab kinnas
ja pihlamarjakobarate palgeilt
kostub lumeliblikate naerukaja.
Neid aina sajab
uude aastasse kui astud
kel ootel soe on käsi.
Sa naeratamast vastu
ei ole eales väsind,
sest kõige säravaim on täht
su enda sees.
Ta hiilgab valgust
pimeduses hallis.
Kuula tasa!
Kuis krudisevad värsked jäljed teel.
Nad juba tulles sosistavad:
Kallis!
skip to main |
skip to sidebar
Blog Archive
Minu laulul pole viisi
see midagi ei tähenda,
kuid ma laulan, laulan siiski
laulan hääle kähedaks.
Ise endale ma laulan,
laulan tähtedest ja kuust,
sinust laulan, murukünkast
laulan päikesest ja puust.
Ära kuula minu laulu,
muidu kaob ka sinul viis
ning su laulu mitte keegi
kuulata ei taha siis.
Mu laul on ühepalgeline,
sisutühi, rütmita.
Mulle armsalt algeline
mina ise alleaa.
see midagi ei tähenda,
kuid ma laulan, laulan siiski
laulan hääle kähedaks.
Ise endale ma laulan,
laulan tähtedest ja kuust,
sinust laulan, murukünkast
laulan päikesest ja puust.
Ära kuula minu laulu,
muidu kaob ka sinul viis
ning su laulu mitte keegi
kuulata ei taha siis.
Mu laul on ühepalgeline,
sisutühi, rütmita.
Mulle armsalt algeline
mina ise alleaa.
No comments:
Post a Comment