Olen jahimehe tütar
ja tean nii mõndagi metsast,
lindudest, loomadest,
jahikirest ja vabadusihast.
Tundnud metshaldja
puudutust õrna
kantud lilledest pihal.
Näinud hirve hirmunud silmi
ja urgu kus kellegi ase.
Anuvalt palunud isa:
Ta on armas!
Kui võid, ära lase!
Ja isa ei lasknud
lapse silme all kedagi.
Kaks kannikest rinnataskus
me läksime edasi.
Nüüd kevade saabudes tunnen
kuis värvides väreleb õhk
ja armsa metshaldja abil
mmmm nii hea
on meelespea lõhn.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment