Su olemisi aeg
on võtnud kaeda,
alles kostus aiast:
Püüa pimesikk!
On ajal siiski
nõnda palju aega,
et ootajaile tunduks - igavik.
Kuid vahel aeg
saab ootamatult tiivad,
mõõdub kiirelt
nagu lennul lind.
On rajad siin ja seal,
kuid kuhu nad kõik viivad?
Üks mulle loodud,
teine ootab sind.
Siiski mõnikord
taas ajal jälle aega,
seab kõrvu käima
ühtsed hinge teed,
kui kuningvärvidega sügis
võõpab aeda
ja tuule saatel
sositavad veed:
Aeg tõesti võtab
selleks palju aega,
et õpetada käima
oma teel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment