Vaiki vaid!

Vaiki vaid! Su sõnu ma ei vaja.
Neid niigi täis on kogu ilmaruum.
Ma tulla võin, kui mind sa väga vajad,
ilmun päiksena mis kõrvetav ja kuum.

Su silmist näen, üht sinilindu püüad.
Miks kutsud teda minu nimega?
Miks vaatad taevasse, kui teda aina hüüad?
Ma olen siin! - Su enda imena!

Kuid mu arm see alles udusulis.
Hoia õrnalt, et ei kukuks käest.
Kord, kui sinilinnus lahvatamas tuli,
siis tea see tulla sai su armastuse väest.

Vampiiri armastus:)

Ta kõnnib keskööl
avab aknaluugid
öös kostub igivana võigas naer.

Nahkhiirte lend
on varjutamas kuugi,
nii põhjatu see armastuse kaev.

Igatsusest haige
süda ohvrit aimab.

Sa magad rahulikult
ootamata halba
kui aken järsult lahti paugatab
koer trepil enam valvata ei malda,
paar korda kiunub
tasa haugatab.

Ta tuleb hääletult
sa oled tema armasam.
See öö ta jaoks
ei ole läinud lörri
isukalt lööb hambad sinu kõrri.

Mis mesimagus suudlus
läbi punavere.

Ei öelnud tulleski ta sulle tere
ning kadus öhe.
Viivuks on sul kõhe,
siis lõpeb kõik.

Veel kostub öös
vampiiri võigas hõik
justkui kõue kärgiks.

Su kaelal hambajäljed
armastuse märgiks.

Ma mängin sinule

Ma mängin sinule
vaikne kuulaja saalis.
Iga heli las puudutab
uinunud südamekeelt.
Narrist kunstnik sa
peene pintsliga maali
üle käidud ja käimata
radade luitunud teed.

Ma mängin sinule
vaikne vaataja saalis.
Kurbus silmades takerdub
lummatult helidevõrku.
Tule kunstnik
ja hoogsalt siis maali
rõõmsamaks nukraid
ja vaprateks kaaslasteks nõrku.

Mina mängin ent sina
saad valida endale viisi
kus tõusud ja mõõnad
mida sa ihkad eks näis.
Ehk meistrina kokku
nad ükskord sobitad siiski.
Nüüd mine! Sul helisid piisavalt
taskud peaks olema täis.

http://www.youtube.com/watch?v=C6Gfy2P4V70&feature=related

Aeg ümber pöörata sai liivakell

Aeg ümber pöörata
on saanud liivakell
ja juua jäätisekokteili
alles eile jooksid küngastel
ja olid laps
kuid täna peenikene preili
Käekotis lõputunnistus ja puudritoos
terrassil istud
jalg keerdus üle teise
Just sinu jaoks on täna õnneloos
mis kingib ellu põnevamaid reise.
On maailm lahti, avardund su ees
sa oled vaba otsustamaks minna
kuhu soovid, valid tee
veel tõmban su parfüümi kerget ninna
Kodu uks jäi paokil, tunne hell
Jah nüüd ma luban
nüüd võid tõesti minna
Ümber pööratud sai liivakell
jäi maha lapsepõlv
ja tee viib kuskil sinna... .

***

Purunenud unistusi
kokku keegi ei lapi
killud võivad saada
tolmuks tähe peal.
Ma vahel hüüan
nähes kilde purunemas: Appi,
on tolmu juba liiga palju
kogunenud seal!

Võtaks lapi, pühiks puhtaks
kuid see oleks tulutu.
Tee mis tahad
aru vähe
kõrgustesse ei ulatu.

Õnn ei tunne kellanumbreid

Palusid, et jääksin
sinu jasmiinilõhnalistesse hommikutesse
öeldes, et õnn ei tunne kellanumbreid.
Ma ei kuulanud su sõnu
vaid istutasin ise
endale akna alla kaks jasmiini.
Nüüd igal hommikul
jasmiinide õitsemise aegu
tõmban ninna mälestuste lõhnu
mõeldes, et võib olla tõepoolest
õnn ei tunne kellanumbreid
mina aga õnnenumbreid küll.

Me kompisime..

Me kompisime teineteise piire
valupunkte, nägemise taju.
Aeg seisatas, meil polnud enam kiiret
kaheks jagunenud piir see üha hajus.

Me voolisime teineteise hinge
keha kurvidega ühtseks tunded said.
Sa olid liin ja mina kõrgepinge
nii valgustades endi sisemaid.

*/*

Lähen uuele ringile
vaikus pitsitab hinge
ootajail suu venind pikaks.

Mis saama nüüd hakkab?
Mis tuleb nüüd?

Midagi tuleb ikka.

Ainult keegi seda ei näe
näo ette tõstan käe
pihku itsitan peenikest naeru.

See mis on kirjas
saab valega pooleks
kõik muu jätan
saatuse hooleks.

Loeb see
mis sünnib

praegu

mida käega ei katsu
et jagada matsu.

Sa mille poole ka püüdleks
tõsine
tõrges

su hääl jääb ikka
hüüdjaks
hääleks kõrbes.

***

Sulgkaalus sõnad
ja lihtsamast lihtsam
see viis

Mis oli kord
mis on
mis tuleb siis

On pimedust
on valgust
pärlikeed

lõpu algust
pikad asfaldteed

tonte
kummitusi
ingleid säravaid

põrgupõhja
ja taevaväravaid

päikseprille
roosasid ja musti

nukrust hinges
pidupäevalusti

Jah see
on see
mu elutee

:)

Kastemärjas heinas paljajalu
kõnnib nina nöpsis pisikene neid
Jõeääres püüdmas hõbedasi kalu
meevärvijuukseline kalamehest peig.

Lendab liblikaid kesk suvist aasa
linnukene lõõrib taevalael
Peotäie õitsvaid jaanililli kaasa
korjab neid, maad särasilmil kaeb.

Peig asjalik on püüdnud priske särje
saab särgedest üks maitsev kalasupp
Vaarisa lõikab tarust suure kärje
pead noogutamas kuldne kullerkupp.