Kuula tasa!

Kuula tasa!

Kuis heliseks kristall ses karges öös
ja tähistaeva all - siin külma sinkjad vardad
maale kudumas on särav valget vaipa.

Ennem veel,
kui märgatagi taipad,
eilsed jäljed haihtund pori pinnalt.

Talve õhetavaid põski paitab kinnas
ja pihlamarjakobarate palgeilt
kostub lumeliblikate naerukaja.

Neid aina sajab
uude aastasse kui astud
kel ootel soe on käsi.

Sa naeratamast vastu
ei ole eales väsind,
sest kõige säravaim on täht
su enda sees.

Ta hiilgab valgust
pimeduses hallis.

Kuula tasa!

Kuis krudisevad värsked jäljed teel.
Nad juba tulles sosistavad:

Kallis!

Isadepäevaks;)

Kaleidoskoobi killud pihus,
väike tüdruk nutta tihub.
Kadunuks jäi rõõm
ta mängumaal.

Värvilises valgusvihus
unistuste õrnas ihus,
pisaratest tekkis
vikerkaar.

Väikses hinges suur on valu,
hüüab tüdruk: Isa, palun,
aita kokku panna
killud need!

Isa kuulis laps kuis palus.
Tuli, võttis ära valu,
pühkis lapse
pisaratest tee.

Vaatab tüdruk vastu päikest,
killud rõõmustavad väikest.
Paitab isa hellalt
tütre pead:

Olgu mure suur või väike,
kui sind ähvardamas äike,
abi palumas kui oled -
tulen - tea!
---
Küünal valgust tuppa pillub
sädelevad klaasikillud
kaleidoskoobis vanas
armsad need.
Mälestustest tuba triiki
proovin kilde mosaiiki
vastu päikest keerutada veel

Ärkava päeva juveel

Alles ma ärkasin.
Oota!
Kohv pole veel valmis.
Juuksed on sassis,
silmadki unised veel.
Paar sirutust kehale sirget
kui kookose palmid.
Kuuled kuis pliidi peal vesi
kahinal keeb?

Tungib kohvilõhn tuppa
ergutab keha ja meeli.
Ühe tassikse sulle,
teise - endale teen.
Küünitan naerusui
laua peal oleva meeni.
Tänane hommik
on ärkava päeva juveel.

Kui ongi lootus:)

Kui ongi lootus
lollidele
lohutuseks mõeldud
ei tagane ma siiski -
loodan vaid.
Palju sõnu
pole keegi
kunagi mul õelnud,
ise kompan
pimesi
ma öeldu tagamaid.

Las mõtlevad,
et kreisi,
kaeb teiste siseilma
ent kohtudes,
et hoiab pilgu maas,
sest seistes vastakuti,
nähes silmast silma
ta näost võin lugeda,
et tema,
loodab ka.

Kui ongi lootus
lollidele
lohutuseks mõeldud,
pool ilma
sebib ringi
lootval moel
Noh, loodaks siis,
et kartul põllul
oleks varsti võetud
ja talvel
olema saaks
tuba sama soe.

Lasen välja oma valu

Lasen välja oma valu
heidan laia ilma pääle
tuultelendu kurva hääle
üle kõrge puude salu.

Ilm siis võtab lohutada
naerutada nutuvõru
muuta maise mure tõru
õhukergeks hajutada.

Kibedusekeel kaob siit
hääl seab puhtad paelad valla
hõbekeeled taeva alla
helisema kuldset viit.

Lasen välja oma valu
hingan laia ilma pääle
ilm mul annab lauluhääle
hõiskamiseks üle salu.

http://www.youtube.com/watch?v=RWRY5wNJuDM

On ajal siiski nõnda palju aega

Su olemisi aeg
on võtnud kaeda,
alles kostus aiast:
Püüa pimesikk!
On ajal siiski
nõnda palju aega,
et ootajaile tunduks - igavik.

Kuid vahel aeg
saab ootamatult tiivad,
mõõdub kiirelt
nagu lennul lind.
On rajad siin ja seal,
kuid kuhu nad kõik viivad?
Üks mulle loodud,
teine ootab sind.

Siiski mõnikord
taas ajal jälle aega,
seab kõrvu käima
ühtsed hinge teed,
kui kuningvärvidega sügis
võõpab aeda
ja tuule saatel
sositavad veed:

Aeg tõesti võtab
selleks palju aega,
et õpetada käima
oma teel.

*

Vabasta
vabasta
vabasta end,
et ei klammerduks tiivad
mõte on kerge
vaid emmates end -
seitse inglit
sind lendama viivad.

Igikestev kohin

Siit rannast algaski me suvine ballaad,
kui meri pritsis laineid üle muuli.
Küsisid, kas oskan või kas saan
leida endaski ma merd ja püüda tuuli.

Sel hetkel tundus saavutuste tipuks
hoida selga vastu sooja pärituult.
Sul hoides käest, ma olin tuulelipuks
puutudes su meresoolast suud.

Läbi meelte kohiseva vere
teokarbid laulsid imelist ballaadi
sinu leidsin sealt ja linnupere
jalge alla killukese maadki.

Rannast lahkudes jäi maha tuulenutt.
Meri valuliselt hüüatas: ei tohi
te unustada kaunist lõputult,
jääb saatma teid mu igikestev kohin.

Tule

Tule vaikuses
tuules
tule laulus mu suul.
Kaja kaikudes
huulel
kui varjutab kuu.

Tule rõõmus
ja rahus
merekohina sees
risttahuka tahus
ja pisaravees.

Koidikukumas
pargialleel
sa tule mu ingel
ja tantsime veel.

Tantsime merel
järvel
ja jõel
tantsime seni
kuniks kuumad on söed.

Sinul on tiivad
ja minul on käed
südame rütmide
lennukal väel

tule mu ingel
kuniks sind näen.

***

Kõik eelnev on nõmedus
vaikiv nõmedus
mis sõnadeks saanud.
Kõik järgnev samuti.
On küll taevas
on maa,
kuid püüa kuis tahad -
kätte ei saa.
On tundeid jahtunuid
ja särisevaid veel
Phäh, mis mõte sel
kui ise oled teel
ja aega tunda pole mahti.
Kuskil lõukoer kõike passib
valvab seda prahti
mida armastuseks pead,
millest unistad ja nead.
Kes sellest hoolib
mida tunned, tead?
Kuid seekord elu tugevam on minust,
seekord veel ta ei sõltu ainult sinust.
Trügin läbi ohakatest tee
nurmenelkideni jõuan
teada see.
Seepärast suudan
seepärast elangi ma veel
ja süngus kaob
mu süda taob
nüüd teise südamega koos.

Lõpp on kui muinasloos
kus elatakse elu pikka,
kuid ajalugu vaikib
vaikib
vaikib.

**

Mingil hetkel taibates jäi valu
laviinidena küsimused suul.
Mõistes ühte - rohkemat ei palu,
kui on vastuseid - las needki puhub tuul.

Üks pilt on selleks korraks jälle teises seinas
poolikuna, valmis tööde seas
oma täiuslikust tasa taga leinab -
kas andes vastuseid saab raamituks - kes teab?

Vaiki vaid!

Vaiki vaid! Su sõnu ma ei vaja.
Neid niigi täis on kogu ilmaruum.
Ma tulla võin, kui mind sa väga vajad,
ilmun päiksena mis kõrvetav ja kuum.

Su silmist näen, üht sinilindu püüad.
Miks kutsud teda minu nimega?
Miks vaatad taevasse, kui teda aina hüüad?
Ma olen siin! - Su enda imena!

Kuid mu arm see alles udusulis.
Hoia õrnalt, et ei kukuks käest.
Kord, kui sinilinnus lahvatamas tuli,
siis tea see tulla sai su armastuse väest.

Vampiiri armastus:)

Ta kõnnib keskööl
avab aknaluugid
öös kostub igivana võigas naer.

Nahkhiirte lend
on varjutamas kuugi,
nii põhjatu see armastuse kaev.

Igatsusest haige
süda ohvrit aimab.

Sa magad rahulikult
ootamata halba
kui aken järsult lahti paugatab
koer trepil enam valvata ei malda,
paar korda kiunub
tasa haugatab.

Ta tuleb hääletult
sa oled tema armasam.
See öö ta jaoks
ei ole läinud lörri
isukalt lööb hambad sinu kõrri.

Mis mesimagus suudlus
läbi punavere.

Ei öelnud tulleski ta sulle tere
ning kadus öhe.
Viivuks on sul kõhe,
siis lõpeb kõik.

Veel kostub öös
vampiiri võigas hõik
justkui kõue kärgiks.

Su kaelal hambajäljed
armastuse märgiks.

Ma mängin sinule

Ma mängin sinule
vaikne kuulaja saalis.
Iga heli las puudutab
uinunud südamekeelt.
Narrist kunstnik sa
peene pintsliga maali
üle käidud ja käimata
radade luitunud teed.

Ma mängin sinule
vaikne vaataja saalis.
Kurbus silmades takerdub
lummatult helidevõrku.
Tule kunstnik
ja hoogsalt siis maali
rõõmsamaks nukraid
ja vaprateks kaaslasteks nõrku.

Mina mängin ent sina
saad valida endale viisi
kus tõusud ja mõõnad
mida sa ihkad eks näis.
Ehk meistrina kokku
nad ükskord sobitad siiski.
Nüüd mine! Sul helisid piisavalt
taskud peaks olema täis.

http://www.youtube.com/watch?v=C6Gfy2P4V70&feature=related

Aeg ümber pöörata sai liivakell

Aeg ümber pöörata
on saanud liivakell
ja juua jäätisekokteili
alles eile jooksid küngastel
ja olid laps
kuid täna peenikene preili
Käekotis lõputunnistus ja puudritoos
terrassil istud
jalg keerdus üle teise
Just sinu jaoks on täna õnneloos
mis kingib ellu põnevamaid reise.
On maailm lahti, avardund su ees
sa oled vaba otsustamaks minna
kuhu soovid, valid tee
veel tõmban su parfüümi kerget ninna
Kodu uks jäi paokil, tunne hell
Jah nüüd ma luban
nüüd võid tõesti minna
Ümber pööratud sai liivakell
jäi maha lapsepõlv
ja tee viib kuskil sinna... .

***

Purunenud unistusi
kokku keegi ei lapi
killud võivad saada
tolmuks tähe peal.
Ma vahel hüüan
nähes kilde purunemas: Appi,
on tolmu juba liiga palju
kogunenud seal!

Võtaks lapi, pühiks puhtaks
kuid see oleks tulutu.
Tee mis tahad
aru vähe
kõrgustesse ei ulatu.

Õnn ei tunne kellanumbreid

Palusid, et jääksin
sinu jasmiinilõhnalistesse hommikutesse
öeldes, et õnn ei tunne kellanumbreid.
Ma ei kuulanud su sõnu
vaid istutasin ise
endale akna alla kaks jasmiini.
Nüüd igal hommikul
jasmiinide õitsemise aegu
tõmban ninna mälestuste lõhnu
mõeldes, et võib olla tõepoolest
õnn ei tunne kellanumbreid
mina aga õnnenumbreid küll.

Me kompisime..

Me kompisime teineteise piire
valupunkte, nägemise taju.
Aeg seisatas, meil polnud enam kiiret
kaheks jagunenud piir see üha hajus.

Me voolisime teineteise hinge
keha kurvidega ühtseks tunded said.
Sa olid liin ja mina kõrgepinge
nii valgustades endi sisemaid.

*/*

Lähen uuele ringile
vaikus pitsitab hinge
ootajail suu venind pikaks.

Mis saama nüüd hakkab?
Mis tuleb nüüd?

Midagi tuleb ikka.

Ainult keegi seda ei näe
näo ette tõstan käe
pihku itsitan peenikest naeru.

See mis on kirjas
saab valega pooleks
kõik muu jätan
saatuse hooleks.

Loeb see
mis sünnib

praegu

mida käega ei katsu
et jagada matsu.

Sa mille poole ka püüdleks
tõsine
tõrges

su hääl jääb ikka
hüüdjaks
hääleks kõrbes.

***

Sulgkaalus sõnad
ja lihtsamast lihtsam
see viis

Mis oli kord
mis on
mis tuleb siis

On pimedust
on valgust
pärlikeed

lõpu algust
pikad asfaldteed

tonte
kummitusi
ingleid säravaid

põrgupõhja
ja taevaväravaid

päikseprille
roosasid ja musti

nukrust hinges
pidupäevalusti

Jah see
on see
mu elutee

:)

Kastemärjas heinas paljajalu
kõnnib nina nöpsis pisikene neid
Jõeääres püüdmas hõbedasi kalu
meevärvijuukseline kalamehest peig.

Lendab liblikaid kesk suvist aasa
linnukene lõõrib taevalael
Peotäie õitsvaid jaanililli kaasa
korjab neid, maad särasilmil kaeb.

Peig asjalik on püüdnud priske särje
saab särgedest üks maitsev kalasupp
Vaarisa lõikab tarust suure kärje
pead noogutamas kuldne kullerkupp.

Elektripirn

Elektripirn, elektripirn
tuppa valgust imendus
elektripirn, elekrtipirn
käis pauk ja jälle pimedus.
Nüüd ma tõttan ruttu poodi
joostes, mitte käies
elektripirne kokku ostan
suure sületäie.
Olen õnnelik, et tarkus
saabus otse lambist
pirne vahetades lahti
olen saanud krambist.

Sõnaratsu

Nõõ las käia
sõnaratsu
liigutada
ennast katsu
läbi maa
ja läbi vere
läbi suure
ajamere
Aja tähti
tantsu lööma
liigseid sõnu
ära sööma
Korja kokku
vajalikke
tänapäeva
ajalikke
Pane riimil
päitsmed pähe
kaduma et see
ei läheks
Pühi kannalt
tähetolmu
ära kustuta
kõik olnu

Ptruu, sa seisa
sõnaratsu
peatada nüüd
ennast katsu
Hambad ammu
verel aetud
asjalikkus
maha maetud

Ah
nõõ las käia
sedasi
kappa aga
edasi.

Läbi su silmade

Tulin ja vaatasin
läbi su silmade
maailma, valgust ja valu,
kui korraga mõistsin
hellust ja õrnust
ning armastust
hoopiski palud.

Läbi su silmade
vaatsin üht tüdrukut
võililli punumas pärjaks
nägin sa hoolisid
lõpmata palju
ja minu silmad
said märjaks.

http://www.youtube.com/watch?v=4RE1EJqhybk&feature=related

***

Täna teen kõike omamoodi:
laristan raha, lähen poodi.
Näoga näitan kümmet grimassi,
sülitan lakke, silitan kassi.

Kes panna mulle seda võib pahaks?
Armastusegi vahetan rahaks.
Kisun otseks veel käimata teed,
kirun ja vannun: No kurat mis veel?

Tänane päev pole ime jaoks loodud,
täna võin olla pime ja poodud.
Kuuvalguses laskuda alasti transsi,
see ongi mu töö, nüüd andke avanssi.

Ühelpool mets ja teiselpool meri
ma pole ingel, mu soontes keeb veri.

***

Kui loojangu puna on punaseks värvinud mere,
üht imet sa ootad, ta tulemata ei jää.
Hirm kergitab kaabut, arm arglikult sosistab:Tere!
Mõtted on vaiki, kui südames ületad mäe.

Ime nii sündis kui beebi, ta habras ja roosa,
süda äiutas kaasa ja tuulelgi puudus siis rutt.

Habrast õnne sa hoiad - sõbraks said taeva ja maaga.
Hing teadis ju niigi, et ükskord saab õnneks su nutt.

Kollane liblikas

Aeg võttis arstipauna ja tuli haavu ravima.
Tõmbas kotist välja sooja lõunatuule,
suvise lillelõhna ja lasi liblikad lendu.
Haavad paranesid kiiresti.
Selleks, et ka armid nähtamatuks muutuksid
oli vaja vaid liblikapüüdjat kes otsiks üles
ühe kadunud kollase liblika
ja asetaks selle nabale valssi keerutama.

Aeg ja armid,
aeg ja kollane liblikas.
-----
Pole arme
on vaid miljon liblikat,
üks kollane nende seas
ja liblikapüüdja -
endine haavatu
tantsimas valssi.

Pärandus

Ma sündides ei näinud kalliskive
ega hõbelusikatki hoitud suus.
Ehk loodeti, et korda saadan ime,
kui tagumiku alla pandi luud.

Siin on su pärandus ja kaasavara,
õpi lendama sa sellega me laps.
Mis siis, et veidi kulunud ja vana,
sinu kandmiseks tal olemas on jaks.

Mida esiisad mõtlesid ei tea?
Ehk soovisid mul kaasa lennuks tuult?
Ma loodan, et nad siiski olid head
ja varre tegid sitkest männipuust

Heia, heia!

Vanas rasvas praadida
oh laske.
Uut pole jõudnud koguda
ma veel.
Kas kuskil keegi laulis
kaske, kaske?
Mis siis, et rasvavaba -
leemeke las keeb.
Kui saabub juunipäike
heia, heia!
Näh, jälle rannas kõhuli
ma maas.
Kui keeraks ennast selili,
siis leiaks,
et langetada kaalu
vaja taas.
Kui saaksin kätte selle
luige rannas
ta päevitaksin tumepunaseks.
Kui kuumalt hõõguvadki jala
roosad kannad
söön maasikaid ja suu saab
hoobilt seks.
:)

Sireliheki haldjas

Minu sireliheki haldjal
on erklillad säärikud,
minikleit valge,
suu marjadest määritud.
Stringide välkudes
tantsib kankaani,
möödujaid nähes
kummardub maani,
aeg ajalt edvistab:
Hei sina põnn!
Tule ja leia mind,
olen su õnn!

Karjaste laul

Las nemad laulavad
nad tulevad mägede päält
pasunad suul ja paunad vööl
neil võimas on hääl.

Las nemad räägivad
all orus, kus rohetab rohi,
sest mina ju kuulen
ja keegi ei ütle:"Ei tohi!"

Ümisen rahutul viisil
mägede poegade laulu.
Taas püüan sosinaid tuulest:
"Meie tee läheb merede kaudu."

Tunnistan

Tunnistan su rõõmsat naerulaginat
kui tõttad, päike pulbitsemas õues.

Veel kuulen tasast vihmasabinat
sa justkui maalilt astuks, värvigamma põues.

Ma keeran ennast näoga päeva poole -
päev on seal kus usaldasin melu.

Kirre - kagu, põhja- lõunanooled
märgistavad mõtisklust ja elu.

Öös peitub...

Öös peitub võbelust harrast ja sooja,
kahel varjul mu seinal on midagi teoks
Saab armastus hetkega maailma loojaks,
kingib elu nii kallist oma eostavast peost.

Tunnete tulv mängib selgrool kitarri,
õrnalt puutudes ükshaaval hingede keelt.
keha armastab meeletult kesköist virvarri
ja süda on rahul, sest õige on tee.

On vaid armastus

See oli kord… võiks alustada lugu,
kaks silmapaari leidsid teineteist.
Üks oli mees ja teine õrna sugu,
leek imeline süttis südameist.

Oli valu, igatsust ja ootust,
maailm tundus valgem, parem paik.
Aegamisi unustati sootuks,
et nende suudlustel on varastatud maik.

Kuid elul komme näidata on suunda
ta ei hooli, kui meil silmad vees.
Hinge palveidki ei võta tihti kuulda
ning valusasti lahku kisub teed.

Selles loos ei saa me iial teada
kas neid saatnuks õnn või õnnetus?
Kuid oma südameis me kindlaks võime jääda,
ei ole pattu - on vaid ARMASTUS.