***

Mis saab siis, kui kõik jäänd vakka,
kuid jätkub tiibadeta lend?
Sa teise silmadest kui peeglist
tundma oled saanud end.
Seal on mured, rõõmulaekad,
silmapiir ja ohutsoon.
Inimhinge veteväljal
mõistmine
on ovatsioon.

öö

Veel pole hommik
veel ööl on mustad silmad
ja silmalaugudel on kaarjas unetriip
Ta mähituna sinu sisse
hoiab
kaitseb

Ilmad
kord sulguvad ja avanevad siit

Öö pole pime
ta näeb su salasoppi
su hingetaskutes
ta teab kui purub rõõm

Nii sosistadki temasse
sa vaikselt ühe nime
öö teab ja täidab peekri
lootus
arm
ja lõõm

¤¤¤

Kui see väikene tüdruk
katkise taskuga kleidis
peaks kunagi mõtlema,
et taevas ei müristagi tema pärast,
et päike ei paista tema pärast,
et lilled ei õitse tema pärast,
et maa ei värisegi tema pärast,
siis tuleb veeuputus.

Seepärast kingin ma talle
need uued linased rõivad,
mille tikandid on valminud
vaaremade silme all
kus iga õmblus peidab endas
ühte puudutust nende eluloos.
Need on kohtumised vaarisadega
kus igal suudlusel on jutustada oma lugu
higist raskete, väsinud kämmalde all.

Saagu sellest talle pulmakleit
mille peent, sinist, põimitud vööd seob lahti poiss
kes otsis taga ennemuistsetest aegadest
kaduma läinud hingeosa.

Valge kass peseb silmi.
Kas tõesti sinised tantsukingad
ja jänese pildiga sokid!?
Kus on ots, kus algus?

Uut päeva pühitseb valgus
ja väikesest kulunud, katkise taskuga kleidist
pudeneb mu pihkudesse savist ja portselanist
kullatud äärtega kööginõude kilde.

Mul on kingitus talle
hiirelt ja rebaselt,
lõvilt ja kotkalt,
kassilt ja koeralt,
sealt ja eeslilt
ahvilt ja konnalt.

Toonekurg ootab tegusid.

****

Sitta,
kuidas ma armastan!

Igatsen
ootan
oh maa
ah taevas
oh mina
ah sina
aaaaaaaaa
nuuks
---
---
noh
enam ei armasta:D

Viimane suudlus

Mitte keegi ei saa
petta mu unistusi,
mis ilmuvad pimedatest öödest
ja hommikupäikese kokkupuudetest
mu hinge ja südamega,
mis eilsest saati juba läigib.
Puud ajavad pungi
vastu talve tahtmist.
Põrutan jalaga vastu maad
hoolimata kangest kaelast, sest
see on minu tahtmine.
Ja kui ma ei saa seda
mis on minu jaoks loodud,
mis on mulle hoitud,
pärandatud....
siis ei saa seda keegi.
Nii kange olen ma,
justkui koolnu,
kes ootab viimast suudlust,
et ärgata elule.

*

puhastab
põletab
mõtteisse poeb
sulgedes suli
naerune tuvi
...hommik on soe
loe
loe
loe

¤¤¤

Peost pihku veeretan kastanimune
hoomates käte soojust,
pruunides kerades küpsemas
roostevaba kangas.

Ja kui ta kord idaneb
ja kui ta on idanenud,
siis koon sellest seeliku
mille all armsam
mängib mulle kannelt.
:D

***

Puhu koldesse leek,
et tuba saaks sooja.
Kui kuivad on halud,
siis kergem
on süüdata tuld.
Taskus vettinud tikke
ei kanna tuletooja.
Ta leegib ja põletab kõike
mis kassikuld.

***

Tore Theodora, et tulid
tore Theodora mu huulil
nüüd punetab maasikapuna.
Moos koogil meid pettunult vaatas
ja tundis end reedetuna.

Theodora su siidpehmel kehal
mul palju, oh palju on teha.
Tiksub kell juba mitmendat tundi.
Sätid lilli, pühid laualt kõik purud,
kuid mina vaid tunnen üht sundi,
see surub ja surub ja surub.

Miks Theodora mu hinge sa riivad?
Ei suuda enam olla ma kaine.
Theodora, mu piimanaine.

***

Tuulel on tunglad peos
enam ei lase neist lahti
Kaks silma jäid kaldale
pidama merele vahti

Keerutab, lennutab iile
lustiga lainete rahul
haarates korraga miile
nii palju kui haardesse mahub

Kaks silma rannal on vahis
vaatamas majaka trepilt
Teda meelitab vallatu sahin
Las mõllab! Sest halba ei teki
-
Nüüd aeg juua teed tulikuuma
sai valvatud tungalde tee
Nad jõudsid jah jõudsidki tuuma
ja kaugemalegi veel