Palusid, et jääksin
sinu jasmiinilõhnalistesse hommikutesse
öeldes, et õnn ei tunne kellanumbreid.
Ma ei kuulanud su sõnu
vaid istutasin ise
endale akna alla kaks jasmiini.
Nüüd igal hommikul
jasmiinide õitsemise aegu
tõmban ninna mälestuste lõhnu
mõeldes, et võib olla tõepoolest
õnn ei tunne kellanumbreid
mina aga õnnenumbreid küll.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment